Miaus kirjutas:Olen oma elu jooksul omanud üsnagi palju hamstreid ja tean omast kogemusest, et iga hamstrit on võimalik end usaldama panna, kui kannatlikult tema kallal töötada.
Vaidleks selles osas natuke vastu. Mul on ka üksjagu neid hamstreid olnud. Iga hamster on oma iseloomult täiesti erinev. Mul oli kunagi kääbik, kes oli tige kui herilane. Juba väiksest peale sai teda igast hea ja paremaga meelitatud, et ta taltuks ja muutuks sõbralikumaks ning hakkaks usaldama. Ei aidanud miski. Lõpuks hakkasin ma teda üldse kinnastega hoidma, sest ta hammustas mind ja teisi igal võimalikul juhul. Ta oli veel nii nahhaal, et otsis käe peal või mujalt koha, kus nahka riie ei katnud ja läks hammustas sealt. Nii ma siis teda terve tema elu kinnastega näppisin.
Minu praegustest hamstritest on üks tõeline kisakõri, kes kippus ka aegajalt näksama (seda siis hirmust). Hammustamise juurisin kannatlikkusega välja aga kisamist ei. Niisiis kui puuri juurde lähen ja käe puuri panen pistab üks hamster kisama ja teine tuleb kohe juurde. Too kisaja kisab veits ja tuleb siis ka ise käe peale.
Mõni loom lihtsalt on veidike kartlikum kui teine. Põhjuseks on ka see, et tema noores eas on miski hamstrit hirmutanud ja seega on ta edaspidiseks oma usalduse kaotanud. Ja isegi kui tal enam meeles pole mis teda hirmutas on loomale külge õpitud komme karjuma/hammustama/kartma, mida ta ka effektiivselt kasutab, sest ta näeb, et see aitab teda (sina ei kipu teda siis näiteks puutuma ja jätad rahule), seega eesmärk täidetud.