võite nüüd mind noomima hakata, aga mina tassin oma loomad alati endaga kaasa. neil on spets reisikastid - väiksemad (selleks kui ainult sõit vanaema juurde ja seal saavad mujal elada) ja suuremad (kui vaja neid seal kastis kauem hoda). kastid panen tagaistmel turvavöödega korralikult kinni. suured kastid on pagassis ja loom siis ise istmel väiksemas kastis.
kui teepeal poodi vm. autost välja läheme, siis kunagi loomi üski ei jäta, kas jääb keegi autosse seltsiks, või kast sangapidi näpuotsa (talvel loom põuetaskusse).
hiired jäävad siis koju, kui ma ainult nädalavahetuseks ära lähen, aga jõulude ajal, kui 2 nädalat ringi sõitsime, olid nad kaasas. peaasi, et veepudel sõidu ajaks välja võtta (koliseb ja tilgub) ja talvistes oludes auto enne loomade toomist soojaks sõita ning kastile sall ümber panna. alguses nad pisut kartsid, aga hiljem rahunesid ilusti maha.
konnadega on teine asi. kuna neid peab söötma käest ja ainult värsket toitu, siis neid kauem kui 1 päevaks üksi jätta ei saa. pealegi on suvel kui kuhugi maale lähen hea neile seal puhtaid metsas/koduaias kasvavaid taimi anda. Konnu on meiega telkimas käinud nii et pole asigi. öise niiskuse eest panen oma riiete sisse, päeval oleme palju aega randades või niisama looduses, kus Konnu siis (loomulikult hoolsa järelvalve all) võib ringi toimetada ja sööki otsida. autos on tal sellistel reisidel vähe suurem reisikast.
suvel randa või muidu loodusesse minnes võtame ta alati kaasa. ta tõmbad seal küll kõvasti tähelepanu, aga teda publik ei häiri.
ma küll ei saa aru, et see Konnule ei meeldiks. pigem see karastab teda ja muudab julgemaks ning kohanemisvõimelisemaks. kõik teised kilpkonnapidajad, kes minu Konnut on näinud, on öelnud, et ta on kõige julgem konn, keda nemad kohanud, ei karda inimesi ega võõrast ümbrust.
sõbrad naeravad küll alati, et no mitme kastiga sa siis seekord tuled, aga no mis mul sest, peaasi, et kaste tõsta jaksaks.