Mul oli maal väiksena palju jäneseid. Igatahes, ükskord olid Täpil pojad - 5 tükki (mutikud (2), Täpike, Liblik, Edi). Ja puur asus väljas. teised jänesed olid laudas. Ühel hommikul, kui pojukesi vaatama läksin, oli puuriuks lahti murtud ja jänesed kadunud. Kaks süsimusta jänkut, kelle nimed olid Mutikud, olid madala puuri alla ennast peitnud, hakkasin neid meeleheitlikult siis kinni püüdma, ning lõpuks sain nad ikka tagasi puuri. Siis kutsusin vanemad. Nemad arvasid, et mingid rebased või keegi selline loom on puuri ära murdnud. Ma olin siis nii kurb.
(Minu esimese jänese Jupi ja tema pruudi Halli sõi ära üks koer. Me ise ei ela seal, elame linnas, ning polnud võimalust neid valvata, kui need kaks jänkut ära söödi ehitasime puuridele ümber traatvõrgu ja orad. Siis aga loobusime, ning viisime jänkud vanaema juurde, seal sündisid ka need jänku pojad, kellest eelnev jutt käib)
....Igatahes, peale seda kui olime "ära kurvastanud" läksime naabrite juurde kurke võtma. Läksime siis kasvuhoonesse ja mida me näeme! Meie LIBLIK. Ilmselt olid naabrite hundikoerad selle sigadusega hakkama saanud, kuna nad jooksevad tal lahtiselt. Püüdsime Libliku kinni ning hakkasime autoga tagasi vanaema juurde sõitma. Taal oli puusast väike lihatükk ära. Ja ta kisas kohutavalt!!! (Olen sellist kisa kuulnud ka ühel hilisemal juhtumil, mil võtsin noore jänkupoja sülle) Aga see oli kohutav. Niipalju siis sellest häälitsusest.
Turtsumisest niipalju, et talvel, kui ma jäneseid jooksma lasta ei saanud, läksid nad kõik tigedaks. Kevadel aga nii, kui välja kappama said olid vägagi sõbralikud. Ja sügada lasid igaltpoolt.