Ei olnud Chaplin, see oli Onu Fjodor. Üks parima iseloomu ja olekuga jäneseid, kes meie kasvandusest tulnud on. Väljanägemise poolest oli ta küll täiesti mittemidagiütlev, aga iseloom oli lihtsalt fantastiline.
Poiss oli selline, et teiste jänksidega üldse ei seltsinud - temale meeldis inimeste juures. Sel ajal, kui teised pojad mööda tuba tralli tegid, vaatas tema köögikapi juures, kuidas Sirts süüa teeb. Ja muidugi pidevalt kahel tagakäpal - nii näeb ju ometi paremini!
Lõpuks oligi nii, et ta suutis kahel käpal ikka väga pikka aega seista. Siis polnudki enam muud vaja, kui natuke meelitada, ja juba ta kõndis, taarudes nagu pingviin. Mingit erilist maiust polnud tarvis, piisas kartulitükist või porgandist või isegi tühjast käest, ja juba ta tuli.
Onu Fjodor oli nii lahe tegelane, et me ei raatsinud teda kuidagi maha müüa. Endale jätta ka ei saanud (kui kõik jänkud endale jätta, kes meeldivad, siis... no ma ei tea. Majast ei piisaks, siis peaks endale tänava ostma
). Andsime ta siis tuttavatele, vähemalt saame ise igal ajal teda vaatama minna.