Ma pole eriti hiireaugus midagi oma hiirtest kirjutanud. Aga nüüd otsustasin seda igaljuhul teha!
Jaapani tantsuhiired on siis minu ala. On neid olnud mul siis kaks tükki ja ilmselt kunagi tuleb neid juurdegi.
Esimene neist oli Robina. Sain ta omale oma kallilt sõbrannalt sünnipäevaks. Tema ostmisel olin ma kaasas. Just Robina oli puuris kõige aktiivsem, teistest suisa eraldunud, et oma asjadega tegeleda. Teised ainult magasid. Tema sabaotsake oli must, mis praeguseks on välja kasvanud- roosaks. Tal oli must südamekujuke pepu peal ja teine, natuke lopergusem südameke selja peal. Ma teadsin, et ma tahan teda! Peale ostmist läksin koju, hiireke karbis. Ise üliõnnelik. Koju jõudes panin ta puuri ja jälgisin teda õhtuni välja. Nii tore oli tema tegemisi pealt vaadata. Öö läbi ta krõbistas oma uues puurikeses ja mina piilusin teda taskulambikesega aeg-ajalt. Ta on mu lemmiksünnipäevakink! Olen sõbrannale väga tänulik.
Möödus kuskil kuu, kui hakkasin mõtlema, et Robina on nii üksik. Ostaks heameelega talle sõbra juurde. Kaua ei mõelnudki kui olin juba poes hiirt ostmas.
Teiseks hiireks sai Molly. Poes vaatasin, et tal oli nii huvitavate märkidega. Kohati meenutas nagu mäkra.
Molly oli kohati ka rahulik, vastupidine Robinale. Tema ma siis ostsingi. Jõudsin koju. Olin ise ärevil, et mis nüüd saama hakkab. Panin nad puuri, kokku. Nuusutasid teineteist ikka hoolega. Paar korda võeti kaitseasendid sisse. Ja järgmine hetk magasid nad külg-külje kõrval koos. Nii soe vaatepilt oli see. Olin õnnelik! Neist said suurepärased sõbrad. Neid ei lahutanud mitte miski! Kui äkki..Mollyl hakkas kõhu alla tekkima punane täpike. Algul ei teinud sellest suurt välja. Arvasin, et ehk on ennast hüppamisest ära hõõrunud. Kuid see hakkas kasvama. Kasvas ja kasvas. Mina olin murest murtud. Ei taibanud esimese raksuga loomaarsti juurde ka minna. Ega ta suurt ehk poleks nii väikse looma puhul suutnud päästagi. Suure ja kiire kasvamise tulemuseks sai praktiliselt sama suur kasvaja kui hiir ise. Ta ei saanud kõndida, sest käpad ei ulatunud maha. Sättisin nii, et jook ja söök oleks kättesaadavas ulatuses. Ei suutnud mõelda, et pean ta magama panema, kuni ta üks öö nutma hakkas. Ta piiksus täiest kõrist. Une pealt läksin vaatama, mis viga. Puur oli verd paksult täis. Kasvaja oli hakanud murenema. Mu süda lõhkes. Olin vist minestamise äärel. Molly lamas abitult keset puuri, verisena. Robina tahtis kuidagigi aidata, aga Molly ajas ta ära. Siis panin Molly kandepuuri. Arvasin, et hommikuks on ta surnud. Sain vaevu magama jäädud kui juba ärkasin hommikul ja nägin, et Molly on elus! Panin ta kähku puuri, et ta saaks juua. Seejärel helistasin tuttavale loomaarstile ja palusin, et ta tuleks lõpetaks loomakese piinad ja paneks ta magama. Kohe, sel samal päeval ta tulla ei saanud ja Molly pidi veel ühe öö piinlema ja nutma. Kui lõpuks arst tuli, olin ma täiesti lootusetus olekus. Ma ei saanud sinna enam midagi parata. Ei tahtnud, et Molly läheb, aga samas teadsin, et see on kõige õigem tegu.. Arst asus asja kallale. Uimastada hiirt polnud vajagi, kuna ta lamas täiesti abitult, karbikese sees kuhu ma ta eelnevalt olin pannud. Nägin tema viimast hingetõmmet ja suts käiski. Surmav süst oli tehtud. Tundsin, et olen nõrkemas. Mind tabas meeleheide. Pisarad voolasid mööda põski. Tahtsin, et arst ära läheks! Tahtsin, et kõik ära läheks. Tahtsin olla vaid Mollyga, kahekesi. Silitasin ja vaatasin teda terve õhtu. Ei suutnud temaga hüvasti jätta. Tahtsin teda nii väga tagasi.. Lõpuks võtsin end kokku. Sulgesin kirstukaane.. Mõni päev hiljem läksime teda matma. Nutsin terve tee. Ei huvitanud ümbritsevad inimesed, ükskõik mida nad võisid arvata. Olin ainult mina ja tema.
Kallis Molly. Sa elasid minu juures vaid veidi üle poole aasta. Nii kalliks said sa mulle!
Miks kustus sära Sinu silmis?
Miks elurada lühikeseks jäi?
Igatseme Sind Robinaga, väga! Loodan, et sul on hea ja ainult hea seal vikerkaare sillal.
Pisarais,
Sinu armastav ja hooliv Kerli.
