Kui mu rotu veel mul oli siis reisisime iga nädalavahetus Tallinnast Lohule(Rapla külje all). Vahest rongiga vahest bussi, vahest marsaga, juhtus ka autoga minekuid. Samuti pidin ka trolliga sõitma, et Õismäelt Balti Jaama saada. Rotil ei olnud reisimise vastu midagi, talvel ta kükitas põues mul.
Tähelepanu oli palju, kui ta mul kuskil nähtaval oli, väikesed lapsed hüüdsid, et ''Emme, näe hamster'' ''Emme, vaata hiir'' Kõige parem variant oli üks pisike poiss, kes trollis mu kõrval oli ja sikutas isa käest ja näitas näpuga mu kandepuurile ja ütles ''Issi ma tahan ka endale sellist jänest''
Rongis olid piletimüüjad ka hästi uudishimulikud, et mis elukas mul seal karbis on. Üks piletimüüja juba teadis mind hästi, ta rääkis, et noorena tahtis ta ka endale rotti, tahaks praegugi aga aega pole tema eest hoolitseda.
Juhtus ka kord niiet, talvel, rott oli mul endaarust põues, istusin bussis ja siis natukese aja pärast kuulsin selja tagant mingeid tüdrukuid rääkimas rotist ja siis naersid, vaatasin selja taha. Rott oli kuidagi moodi mu õlale roninud!
Üldiselt, tema oli reisimisega harjunud
Nete.