Nädalavahetus üksi veeta ei ole rottide jaoks mingi probleem, eriti kui neid on üle ühe. Kui tahad teda tingimata kaasa võtta, siis ilmselt ikkagi mingi tanspordikast on vajalik, sest vaevalt ta sul 3 tundi rahulikult krae vahel püsib, vähemalt seni kuni ta noor ja agar on. Olen püüdnud ühistransporti kasutada nii et rott on põues ja varrukas, aga kole ebamugav on teda inimeste keskel näiteks püksisäärest välja õngitsema hakata.
Üldiselt peaks täiskasvanud isane rott olema rahulikuma loomuga, rohkem selline süleloom; emased on kuni üsna kõrge eani igavesed ringisiplejad ja pahandusetegijad. Endal mul on praegu kaks emast ja üks isane (lõigatud
). Isane on küll laisa loomuga, aga ostetud loomapoest üsna suure poisina, seega mitte just kõige paremini sotsialiseeritud ja kohutavalt arg. Kuna enamus minu tähelepanust kulub rüblikplikade jälgimisele ja keelamisele, siis ei ole poiss ka minu juures eriti suuremaks suhtlejaks hakanud. Aga praegu näiteks seob meid ühine lemmiktugitool. Seal me siis lösutame kõrvuti ja vaatleme millega tüdrukud tegelevad. See aga, et tüdrukud on aktiivsemad, ei tähenda veel, et nad inimesega suhelda ei tahaks. mõnikord jooksevad plikad lausa sabas, kui ma parajasti muid asju toimetan ja neile piisavalt tähelepanu ei pööra.
Mõnikord mõtlen ka, et läheks isaste kasvatamisele üle. Nad on tavaliselt suuremad kui emased ja - suuur rott on ilus rott!
Umbes aasta pärast peaks mu mõlemad emased olema selles vanuses, et nad enam poegi ei saa, siis võiks selle üle tõsisemalt mõelda...
Loigutamine, mis see veel on?
Ausalt, ma ei pane seda absoluutselt tähele enam, aga mul muidugi ei ole ka ühtki täisisast... Eks see üldiselt ikka sõltub ka konkreetsest isendist, aga et "nagu käiks rott survevoolikuga toas ringi" on küll ilmne liialdus.