spunki kirjutas:mul kah ema kardab rotte muidu võtaks need kah
Oma esimese roti tõi ema mulle ridikülis. Väga nunnu rott oli, ja ma olin isegi veidi kohkunud, kui ema nagu muuseas roti lauale pani. Rotti olin ma endale alati tahtnud. Kui 2 rotti oli juba vikerkaare taga, siis tekkis tahtmine uus rott võtta. (Olen selline inimene, kes armastab loomi, kuid mitte leinata. et siis ruttu uuega tegelema, et ennast mitte piinata) Valgeid rotte ema ei sallinud...kohe üldse mitte (teised olid standard must-valged), isaseid ta ka ei sallinud. Lõpuks sain suure mangumise peale endale koju uue ISASE VALGE rotu. Ema ei olnud alguses just kuigi õnnelik. Peagi võttis ta poisile seltsiks ka tüdruku - minu viimase roti Roberta. Peale pausi väitis ema ka, et see oleks nagu harjumuse asi - tema põlastus valgete rottide vastu vähenes. Totaalselt .
Ise tahaksin endale hirmasti koera. Kas või sellist pisikest. Aga vastus oleks teada tuntud: "Camoon, me elame korteris...Kes temaga väljas hakkab käima? Bla bla bla bla, bla bla!?! Bla bla! Bla bla bla bla bla?" Jne...
Kui vaid saaks ema kuidagigi nõusse ...