Sellel võib olla palju põhjusi. Aga emasel alati selleks oma põhjus, miks ta mõne või kõik pojad ära sööb - vahel me ei saagi teada, mis see põhjus oli.
1.
Poegadel on mingi füüsiline defekt. Nt on rotiemad hüljanud poegi, keda piimaga toites elus hoitakse ja hiljem selgub, et ema sai lihtsalt varakult aru, et sel pojal on mingi defekt. Nood pojad nimelt ei suutnud tahket toitu seedida ja surid ikka ära.
2.
Pojad pole elujõulised. Suures pesakonnas ei pruugi kõik pojad suuta emapiima eest võidelda. Seda eriti siis, kui poegi on rohkem kui emal nisasid. Sureva/surnud poja sööb ema puhthügieenilistel põhjustel ära (laipa ometi oma pessa ei jäeta).
3.
Ema on stressis. Kui ema tunneb, et olukord ei ole nii turvaline, et poegi ilmale tuua ja üles kasvatada, ta pigem säästab oma ressursse ja jõuvarusid ning sööb pojad ära. Mõni emane ei jää ka tiineks stressivas olukorras (nt pood). Nii võib ka olla, kui emane on vahetult enne poegimist elupaika vahetanud. Või kui tal pole puuris majakest, kus ta privaatselt olla saaks. Või on ta esimest korda emaks saades ebakindel.
4.
Ema on alatoidetud. Ta tunneb, et ei suuda nii paljusid poegi üles kasvatada, tal ei jätku selleks piima. Nii ta siis suurendab teiste poegade shansse üles kasvada - pigem vähem aga tugevamad pojad.
Tiine ja imetav emane vajab kindlasti
proteiinirikast lisatoitu. Nt muna, kassipoja krõbinad, liha, kohupiim jm. Umbes kolmenädalaselt hakkavad pojad ka tahket toitu näkitsema, aga piimast võõrutatakse nad alles neljanda nädala järel. Kui pojad ka tahket toitu sööma hakkavad, tuleks antava toidu hulka suurendada.
Kui isastel munandid alla langevad, tuleks nad emast ja õdedest eraldi panna. Uude kodusse minekuks on nad valmis viie- või kuuenädalaselt. Mida hiljem, seda paremini sotsialiseeritud nad on - õppinud ema käest, kuidas inimesega käituda ja kuidas nurgas pissil käia jne.