Kas väikese lapse kõrvalt on õige küülikut soetada?

[Jänkumamma]

Tahaks teada kas teil kodus koos väike lapsega ka küülik ja kuidas tulevad nad koos toime.Plaan ka muretseda lontu aga ei tea kuidas nad omavahel ka hakkama saavad.Plaan siis pidada küülikut rohkem vabakasvatusega.

Esiteks - olen teoreetik...
Lapse poolt vaadatuna on oht eelkõige selles, et küülik ei ole just kitsi hammustamisega. Mõni vähem, mõni rohkem, aga näksata võivad nad kõik, eriti kui nad olukorrast ja selle ohupotentsiaalist päris hästi aru ei saa. Küüliku hammustus on aga valus ja lõpeb tihtipeale verega.
Küüliku poolt vaadatuna on probleem selles, et tundmatu kahejalgne objekt käib pidevalt järel ja tahab teda paitada või siis sülle võtta. Joss ja Pipi said paanikahoo, kui meile kaheaastased inimjõmmid külla tulid ja mööda maja ringi trampisid (need olid just trampimise mõnud selgeks saanud ja ainult sedasi liikusidki).
Üldiselt oleneb palju nii küüliku kui ka Sinu lapse iseloomust. Kui Su laps on rahulik ja Sinu juhiseid järgiv, siis saab ta tõenäoliselt küülikuga üsna hästi hakkama ning ka jänku on rahulik ega kipu hammustama. Elavaloomulisele lapsele oleks vast koer parem, sest koer on vähem enesekaitse peal väljas.

[Krussu]

Mina võin omast kogemusest rääkida, et selline kombinatsioon nagu küülik ja laps on äärmiselt halb, sest lapse liigutused on kiired ja küülik seepeale hakkab ennast kaitsma..laps tema arust tahtis teda rünnata. Kindlasti käib laps küülikul järel ja häirib teda - see aga ärritab jällegi looma. Kui küülik ei lase isegi enda peremehel/naisel ennast paitada/sülle võtta, siis lapsel ei lase loom seda kohe kindlasti..kuid seda ju lapsed üritavadki - et saaks aga väntsutada. Kõigi nende situatsioonide puhul kaitseb küülik ennast käppadega lüües või hammustades - laps saab aga seejuures tõsiselt haiget.
Mul on siin kodus üks 2,5 aastane laps, kes loomulikult tahab pidevalt küülikut katsuda ja väntsutada ning kui küülik puuris on, siis meeldib talle küüliku puuri lüüa No see on loomulik, et ma ei luba tal neid asju teha, aga ta siiski igal võimalusel üritab. Ja üksi küll ei saaks last küüliku juurde jätta.
Õnneks on meil suur maja ning laps ja küülik ei puutu üksteisega väga tihti kokku

[nännukas]

minul on ka kogemused olemas ja need ütlevad seda, et alguses kindlasti probleeme tekib just neilsamadel põhjustel, millest eelnevalt kirjutatud on. samas meil laps harjus sellega kiiresti et jänku ei pruugi teha seda, mida tema tahab või ootab. isegi hakkas jänksi veidi pelgama ja kaotas ta vastu sügavama huvi. nüüd vaatab küll, kuid enam niisama asja ees teist taga torkima ei lähe. ka jänksid on lapsega harjunud, kuid siiski ei taha, et neid igal hetkel sülle tiritakse.
meil on ka äärmiselt rahulikud jänksid...
arvan, et kui ikka on suur soov jänku võtta, siis võib võtta, kuid tuleb arvestada sellega et jänkul peab olema mingi vaikne koht, kus ta saaks üksi olla kui tahab mürglist puhkust saada. usun et last peaks saama ikka õpetada ja suunata, mida võib ja mida mitte. ja küllap õpib ta (tõisi, läbi valusate kogemuste) ka ise.
niiet mõtle asi korralikult läbi.
soovitatav oleks valida võimalikult rahuliku iseloomuga jänks (miks mitte juba täiskasvanud loom, kelle iseloom juba välja kujunenud ja kes enam nii toemiline ei ole).
edu!

[Endised kasutajad]

AGA meie saime eile kah endale lontu,ka kaabuse,siiani on laps suht suvalt asjasse suhtunud(laps sai täna 1a7k)ja tahtis lontule klotse puuri mängimiseks vistata(hea pärast),aga kui emme keelas,jättis järgi,vaatab rohkem jänkut kaugemalt,kui lahti puurist laseme ja tegeleb oma asjadega,jänks samuti:)kuid eks aeg näitab,oleneb ka jänksis ja lapsest omaette,kõike ei saa ühe puuga mõõta:)aga praeguse seisuga soovitan jänksi kõigile:)

[Caty]

Mul oli laps kolm kui küüliku võtsime. Aga probleeme pole, sest küülik pole mänguasi, nagu kasski. Mõlemad loomad on toas vabal pidamisel koos lapsega. Korra poiss küll üritas jänest sülle võtta. See hakkas rapsima ja tegi lapsele haiget. Rohkem pole üritatud. Kui poiss on diivani peal ja jänes sinna hüppab, tehakse talle ainult pai. Kui on lapse kasvatuse ja vanemate suhtumisega korras pole probleeme

[Marianna]

Mul on 3-aastane ülienergiline poiss ja pisike energiline jänks. Saavad hästi hakkama omavahel, jooksevad ja ajavad üksteist taga. Jänes pole kordagi last hammustanud, kuigi mind on küll paar korda naksanud. Teine asi on see, et laps vahel jänkut tülitab, nt. kui olen jänesele just süüa andnud ja tema süüa tahab mitte lapsega mängida. Last pean ma rohkem valvama kui jänest.

[ilusjanes]

Niipalju,kui mina olen lugenud,kiidetakse,et lontud on palju sõbralikumad.Neid ongi ju just lemmikuteks aretatud.
Samas usun,et inimese-küüliku vahelist läbisaamist mõjutab ka inimese endapoolne käitumine.Valik tuleb teha ikka selle järgi,kumb omale rohkem meeldib - kikkkõrv või lontu.Toote ju sõbra maija aastateks.Samas ei maksa loota,et võttes küüliku saate sellise "koera",kellega ei pea väljas jalutama ja kes ei haugu.Küülik jääb ikka küülikuks.Sabas ei jookse ja tahab ka juhtmeid närida,kui need ripakil on.
Omal mul on lontud ja on küll väga toredad.Ei mingit tigedust ega hammustamist.

[Jänkumamma]

Mul on nii satelliit, lontu kui ka kikk-kõrv. Satelliit on neist kõige julgem ja seltskondlikum ning teised on rohkem miilukad jäneseasjaajajad. Kõik armastavad minu jalge ümber sebida, minu nina lakkuda, mulle kõhu või selja peale hüpata (sõltuvalt minu asendist põrandal) ning minu arvates on looma seltskondlikkus ning inimestega suhtlemise oskus üsna harjutatav. Tundub kahtlane, et sel üldse kõrvadega midagi pistmist on.

[Kissu]

Tahan teema algatajale öelda, et küüliku sõbralikkus sõltub Sinust endast mitte küüliku lontkõrvalisusest või kikk-kõrvalisusest. Kui sa teda ikkagi sotsialiseerid ja õieti kasvatad siis on mõlemad vägagi sõbralikud ja toredad küülikud.
Lastesõbralikkuse osas, oleneb lapse vanusest. Kui laps on vanuses kus ta sakutab küülikut karvast, kõrvast ja sabast siis iga küülik lööb talle hambad kätte - ise lööks ka. Kui laps on teismelisuse eelne siis arvesta sellega, et küülik jääb peagi Sinu hooldada - minul üks nn. teiseringi küülik, kes anti ära kuna laps sai teismeliseks ning ei viitsinud enam tegeleda - parem on raha pidudele ja meigile kulutada.

[Ivika]

Minul ka kogemus nii kikkkõrvadega kui lontkõrvadega. Minu omadest pole keegi kuri olnud. Kuid lontud on olnud seltsivamad. Ka tuttavate omad. Kuid samas olen näinud ka küünistavaid ning kurjasid lontusid. Looma käitumine oleneb psüühikast. Kui ikka loom on ära hirmutatud ning temaga ei tegele, on ta arglikum ning protestib su hellituste vastu.
Praegune lontu on ostetud samuti täiskasvanuna, mul hakkas temast lihtsalt kahju, kuna eelmine pere teda ei soovinud rohkem. Olid ka omad kahtlused tema psüühika ja seltsivuse suhtes, kuigi sülle lasi ilusti võtta. Aga sain toreda kaisujänni, kelega võib koos tunde telekat vahtida, kes vaid korra on juhtmeid ragistanud ja muidu elab mul ka koos kahe kassiga kodus lahtiselt. Ajab kasse taga ja tunneb end lihtsalt mõnusalt.Alguses võõrastas, kuid temaga tegeledes muutub ta julgemaks. Et lõpetuseks siis: pole vahet kas kikkõrv või lontu, peaasi, et ta tunneks end turvaliselt ning temaga tegeletaks, siis on ka sõbralikum.

[Kissu]

Minu jaoks tekkis praegu hoopis teine küsimus sellest teemast. Nimelt kas on 2 aastase lapse kõrvalt õige küülikut võtta? 2 aastase lapsega peaks olema suhteliselt palju tegemist, kas tema kõrvalt jääb piisavalt aega, et küülikuga tegeleda niivõrd palju, et temast kasvaks kena ja sotsiaalne küülik. Kardan, et tulemuseks võib olla küülik kellega ajapuudusel ei tegeleta nii palju kui ta väärib, mille tõttu on ta ebasotsiaalne ning peagi rändab secondhand küülikuna edasi.
See ei ole mõeldud otseselt teema algataja pihta vaid lihtsalt tekkis selline küsimus. Sest pisike küülikupõnn vajab palju hoolt, armastust ja tegelemist ning ma ei ole veendunud, et lapse kõrvalt seda aega nõnda palju jätkub.
Edit: Eraldasin selle teema ka kohe eelmisest teemast, kuna suhteliselt OT. Teema ise siin: http://www.lontu.ee/foorum/viewtopic.php?t=9042

[Mio]

olen Ivikaga ühel nõul, vahet pole, kas on kikkis või lontis kõrvadega. Minul on kodus üks päss ja üks hermeliin - mõlemad on väga sotsiaalsed ja armsad loomakesed.

[Mio]

Vot ei oska öelda. Oleneb inimesest. Üks asi on muidugi uue küüliku soetamine, kui laps väike. Aga kõik need, kellel juba küülikud enne olemas ja tita tuleb? Kas seal on siis asi erinev? Sel päeval, kui meil beebi peaks tulema, on meil ilmselt endiselt neli looma kodus, kaaluga 1,3; 2,5; 5 ja 50 kg. Ja eks see 50-kilone jõmm nõuab kõige rohkem AEGA. Mul on igaühega loomadest iga päev palju tegemist, aga see on tore ja beebi mahuks ajakavasse ka, ilma loomade aega vähendamata. Küülikud on siiski üsna iseseisvad loomakesed, eriti, kui neid on mitu ja nad üksteisega seltsivad. Kui ikka loomadega harjunud inimene, teab enamasti, kui palju aega küülikuga umbes läheb ja saab hakkama küll, kui soovi on.

[Kissu]

Ma mõtlesingi just uue küüliku soetamist tegelikult. Sest kui küülik on juba harjunud koduga siis on juba harjunud päevaplaan jne. Küülik on sel juhul juba pereliige, kuid kui ta tuleb perre siis ta on ikkagi uustulnuk - võõras. Temaga on vaja perel harjuda ja küülik ise peab perega harjuma. See on siiski aeganõudev ja pingeline protsess.
Kui laps tuleks meie perre siis ma kardan, et minul jääks küll aega vähemaks tegeleda loomadega.

[Caty]

Ajaga on nii, et seda tuleb võtta. Ja ka koos 2 aastasega saab jänesega tegeleda. Ja just nii, et titt saaks aru, et too pole mänguasi ja üldse nii väike ei peaks jänest eriti näppima. Ema süles olevat jänest võib paitada ja vahel ema valvsa pilgu all ka oma sülle võtta. Kuna see loomake sarnaneb nii väga kaisuloomaga, tulevad piirid paika panna. Vihkan selliseid emasi kelle põnn jalutab mööda tuba, kass-jänes rippumas süles...

[kairi77]

Ma ei taha midagi nii väga hermeliinide (kõige väiksem kääbusküüliku tõug, väikesed kikkis kõrvad, suured silmad) kohta halvasti öelda, kuid hermeliini tõugu kääbusküülik väikestele lastele ei sobi, vahel võivad nad isegi kurjad olla. See väide ei ole muidugi mu enda kogemustest. Mõnedest kirjandusallikatest olen lugenud seda, et hermeliini tõugu küülik ei sobi väikestele lastele, mis sellest, et suuruse poolest nagu peaks just paremini sobima. Sõbrannal on ka kas hermeliinitõugu küülik või selle ristand, kes uriseb ja isegi ründab vahel...
Muidugi tavaliselt on loomapoodides müügil sellised ristand kikkkõrvad.
Minu arvamuse kohaselt on lonkõrvad sõbralikumad, kuigi tegelikult on nad kääbustõugudest ühed suuremad. Muidugi sõltub see ka küüliku iseloomust ja kasvatusest.
Vähemalt selline on minu väljavaade....

[Ruigaminni]

Mina arvan, et väikesele lapsele ei sobi ükski küülikutõug! Laps teeb loomale lihtsalt haiget, kui juba ise kõndima õpib. Ükskõik kui rahulik laps ka ei ole, ta ei saa oma tegude mõjust loomale aru ja väikese lapse haare on väga tugev.
Väikelapsega peresse võib lemmiklooma võtta ikka ja ainult siis, kui laps saab looma katsuda ja temaga tegeleda ainult "range" järelvalve all.
Iseenesest arvan, et kui osta küülik Eesti loomapoest või kellegi kodust, siis ei ole vahet, kas tegu on kikk-kõrva või lontkõrvaga, sest nende küülikute veri on nii kui nii segatud ja tugevaid tõule omaseid iseloomuomadusi neil suure tõenäosusega pole - oleneb ikka konkreetsest loomast.
____________

[Ruigaminni]

Mina arvan, et kui osta küülik Eesti loomapoest või kellegi kodust, siis ei ole vahet, kas tegu on kikk-kõrva või lontkõrvaga, sest nende küülikute veri on nii kui nii segatud ja tugevaid tõule omaseid iseloomuomadusi neil suure tõenäosusega pole - oleneb ikka konkreetsest loomast.

[kairi77]

Saab ka kindlalt puhtatõulisi loomi kas siis kellegi kodust või poest, kuigi ennem kahtleksin poe osas. Minu kaks lontkõrva on küll puhtatõulised, mõlematel kõrvad ilusti lontis ning loomad on pärit erinevatest küülikukasvandusest, kus ei ristata igasuguseid loomi omavahel ja tegeletakse mingimääral ka vere värskendamisega. Muidugi kasvanduste viga on vahel see, et seal ei tegeleta noorte küülikutega nii palju (s.t. et ei harjutata inimesega) kui see kellel on nad kodus omal küülikul. Ning kasvandusest tuleks loom saada ikka väga noorest peast (kuid mitte alla 4 nädalat), et loom vahepeal väga ei metsistuks. Mida nooremana ta sealt võtad, seda paremini ta harjub inimesega. Muidugi kõik on suhteline...

[Endised kasutajad]

Mina isiklikult ei soovita nii väikese lapsega jänest võtta. Mul on 4-aastane poeg, jänes terroriseerib teda igal võimalikul viisil. Alles hiljuti näksas poissi tagumikust, kui see parajasti endale kastist mänguasja otsis. Jalgadesse jooksmine on tavaline. Kui poiss väiksem oli, hammustas teda pidevalt säärest - sääred olid sinised ning hambajälgi täis. Talle kohe meeldib, nagu teaks, et poiss teda kardab. Tüdruk on mul 8-aastane, temaga pole probleemi. Soovitaks ka lontut. Need on sõbralikumad. Kikkkõrvad on liiga ergud, ehmatab jänes ning ehmatavad lapsed kui ta ennast järsult liigutab.

[Ruigaminni]

OT: Kairile: Hihiii, siis on loota, et minu lontu kõrvad veel lontumaks arenevad, kui nad on .
Üldiselt on kodudes siiski segaverelised pojad (seetõttu ka poodides), sest inimesed ei vaata, milliseid küülikuid nad paljundavad, peaasi, et küülikud armsad oleksid või saaks nad kähku poodi ära anda. Ja tehakse ka seda, et vanemad on küll "tõuküülikud", aga erinevat tõugu ja neid paaritatakse omavahel.
See kodust või poest ostes tõupuhta küüliku saamineon ikka rohkem juhuse asi, kui kindlapeale minek, ükskõik mis selleks tõuks siis väidetakse ka olevat. Selles mõttes on kasvatusest kindlam osta, aga nagu sa juba mainisid, siis sealt tuues on jälle teised probleemid (miks näiteks mina otsustasin kodus kasvanud poja kasuks, sest sotsialiseerimata meriseapojaga olid juba kogemused ees).
Jänksimammale: jänku "terroriseerib" last just sellepärast, et laps ei oska veel loomaga käituda ja on talle (tahtmatult) liiga teinud - nii väikest last ei tohi järelvalveta loomaga kahekesi jätta.

[Jänkumamma]

Mina ei oska eriti hästi seisukohta võtta. Ühest küljest on hea, kui lapsel on võimalus jagada oma elu loomaga, näha kuidas loomad käituvad, õppida nende kombeid, õppida neid tõlgendama. Teisest küljest pole see aeg, mil laps kõike seda õpib, loomale just kõige nauditavam. Ka loomaarmastajate seas on palju selliseid inimesi, kes looma nähes üritavad teda sülle kahmata, solgutada jne. (Nõustun Catyga, et on üsna rõve, kui laps jookseb ringi, kass või jänes suvaliselt kaenlas rippumas.)
Viimastest Tartu lontukate üritustest olen tähele pannud, et kui küülikud ja merisead kipuvad sülle võttes ikka siputama ja piiksuma, siis rotid paistsid inimeste süles, õlgadel, taskutes jne. ringiaskeldamist üsna nautivat ning olid ise rõõmuga valmis kõiges selles osalema.
Kas küülik on väikelapsele õige lemmikloom - pigem kipun selles kahtlema. Küülik/jänku on ikkagi (muinas)juttudes traditsiooniline pehme kaisuloom, mida aga elus küülik oluliselt ei naudi, kui ta just ise inimese juurde uudistama ei kepsle. Seega küüliku võtmisel peaks lapsevanem enne tugevalt järele mõtlema, kas tal jagub energiat kogu aeg peale passida, et kaks jalga ja neli jalga üksteisele liiga ei teeks.

[Kissu]

Viimastest Tartu lontukate üritustest olen tähele pannud, et kui küülikud ja merisead kipuvad sülle võttes ikka siputama ja piiksuma, siis rotid paistsid inimeste süles, õlgadel, taskutes jne. ringiaskeldamist üsna nautivat ning olid ise rõõmuga valmis kõiges selles osalema.

Kuna ise rotipidaja ning olen näinud ka roti ja väikelapse (1-1,5 aastane laps) kombinatsiooni koduses olukorras siis mõtlesin, et peaks seda kommenteerima. Nimelt rott ei ole nii noorele lapsele samuti mitte õige lemmikloom. Nimelt paljud rotid kipuvad siiski võrevahelt sõrmi sisse toppides sõrmi naksama, liidame sellele nüüd veel lapse kelle käed tihtipeale mõne toiduga koos või toidulõhnalised ja ongi katastroof valmis. Samas ei saa ju ka rotti süüdistada - tema arvas, et toitu pakutakse.

[Mio]

No, ega siis kaheaastasele enda soovi järgi küülikut ostetagi vast? Eks tegemist peab ikka olema vanemate sooviga loomakest muretseda.
Kui küülikul on laste suhtes koledaid elamusi või on juba enne kange territooriumi kaitsja, muutub ta muidugi "näksajaks". Sellist asja muidugi ette ei tea. Arvata on, et mina väikelapsega uut küülikut küll ei muretseks - kui aga enne on, siis muidugi jääb loom alles, kuis muidu.

[Keilyke]

Vana teema aga ei hakanud uut ka tegema ja ma arvan, et see jutt sobib siia küll.

Eile kui hakkasime linna tulema siis avastasime, et meie majas elab veel üks lontkõrv-nimelt pisike tüdruk (umbes 8-9a.) oli õues temaga. Kui meie välja tulime, siis hakkasid nad just tuppa minema AGA tüdruk pani küüliku ukse ees maha ja hakkas teda jalaga togima. Vahepeal astus küülikule jalaga peale lausa, mitte küll väga tugevalt aga surus küüliku vastu maad ikkagi. Vaene pisike põgenes võimalikult nurka. Tüdruk ise naeris mõnitavalt. Selline mulje jäi , et talle kingiti või soovis ise küülikut ja nüüd on temast tüdinud aga vanemad sunnivad ikka tegelema temaga ja õues käima vms.

Nii et, mina arvan ka et küülik ja laps ei sobi kokku.

[siky87]

Mina arvan samuti, et pigem ei tasuks võtta looma kui ka pisilaps olemas. Tean kahjuks isegi mõnda peret, kes sel põhjusel lõpuks ikka pidanud loomast loobuma.

[Moonligt]

Ma väidan vastupidist.Ma olen närilisi pikkaaega pidanud ja otsustasin üle aasta tagasi,et võtame nüüd kääbusküüliku,tütar oli siis pooleteisene ja poeg 10a.Ja no preili on eriti hoolitsev jänkukese eest et kas kõik on ikka hea,kas tal süüa juua on jne.Ma arvan et laste suhtumine loomadesse tuleneb ennekõike vanemate poolsest kasvatusest /seletamisest,mida tohib mida mitte,kuidas ja miks.Kõik need küsimused tuleks lapsele juba eos selgeks teha.Enne kääbuse võtmist olid mul liivahiired ja nendega sai loomaarmastus lapses alustala ja nüüd on jänkul ka pojad,vahel on pojad mul voodis ja see on võrratu vaatepilt,kuidas väike laps suudab hoolivust looma suhtes välja näidata. Ja uskuge Laps saab aru rohkem kui arvame.

[nommi]

Päris pisikeste laste osas ma arvamust avaldama ei hakka, kuna nende ja küüliku kooslusest puudub kogemus.
Kui meile küülik majja tuli, oli minu laps nelja aastane. Ja nende kooslus on küll igati hästi sujunud. Ei ole kumbki teist kiusanud ja Nommi käib ikka aeg ajalt ka lapselt pai norimas ja sülle pugemas.
Minu laps on algusest peale aru saanud, et loomale tuleb jätta oma ruum ja kui ta sul ikka eest ära läheb, siis looma ei soovi praegu sinuga suhelda ja sa lased tal olla. Ta ei ole kunagi üritanud küülikut sülle rabada, ega teda kuskilt sikutanud. Nii et mina olen seisukohal, et kuskil kolme aastasele saab juba vabalt küüliku hingeelu seletada ja teatud reeglid, mis tulevad kasuks nii lapsele, kui loomale, paika panna. Siin tuleb muidugi m'ängu juba see, kui rangelt peres paika pandud reegleid järgitakse või on need vaid rikkumiseks.