Meie senegal on u. 2004a koorunud. Endale sain ta nö. kasutatult sellel aastal. Varem teadaolev minevik on väga napp. Igatahes loobus üks inimene temast, sest suleline oli kohutava iseloomuga. Õnneks eelmine omanik suutis selles linnus äratada usaldust inimese vastu, kuid varem oli see senegal õel ja kuri.
Kui me senegali koju tõime oli ta hirmus umbusklik. Jõllitas meid oma suurte kollaste silmadega ja urises.
Teisel päeval tundis ennast aga juba väga hästi. Tatsas puurikatusel ringi ja vedrutas ennast iga sammu juures.
Tõepoolest, selline lind ei sobi esimeseks linnuks. Peab olema tohutu suure kannatusega ja leppima nii mõnegi asjaga nt. kui linnuke hommikuti öö jooksul kinni hoitud väljaheite pitskardina peale poetab. Seda on ikka väga suur kogus.
Hääl on senegalil sama võimas nagu vedurivilel. Olen linnukisaga harjunud, kuid senegali hääl on üle mõistuse. Meie Nuki ei ole vaikne.
Hirmu tekitas veel suur nokk, millega ta linnupuuri võrkku meelelahutuseks kõveraks väänas.
Aga kokkuvõtteks on tegu väga stiilse linnuga, kes tunneb inimeste vastu suurt huvi.
Senegalid ei sobi kokku (või isegi samasse elamisse) teiste lemmiklindudega. Ta tahab jagamatut tähelepanu. Senegal on hirmus armukade elukas. Vähemalt minu Nuki küll.