Postitas Õunauss » 19. oktoober 2005, 18:47
Mul on tore jänku, emane, umbes 9 kuud vana. Terve ja tubli kääbus-lontkõrv. Kuna nii paljud mu sõbrad on tast vaimustuses ja olen lugenud et jänest peaks paaritama ennem aastaseks saamist, siis mõtlesin, et võiks võibolla esimese pesakonna jänkule lubada. Rääkisin sõpradega, leitsin mitu potensiaalset uut jäneseomanikku, uurisin ja puurisin tunde raamatutes, mida mu vanaema vana küülikukasvatajana mulle hunnikus sülle ladus. Augusti lõpus olin jõudnud selgusele, proovin!
Sai ta umbes samavana isasega ära paaritatud, muidugi oli isane samast tõust. Kõik läks nagu pidi. Hoidsin ja poputasin ja ootasin ja närisin küüsi. Kuu sai täis, veetsin poole oma päevast jänese kõrval. Kuu ja kaks päeva, muutusin murelikuks. Kuu ja nädal aega, olin lootuse kaotanud.
Jah, ma olin õnnetu. Isegi jänku vist mõistis seda. Tegin endaarust kõik nii nagu pidi, aga miks siis nii läks. Äkki keegi oskab vastata?