Meie hoidsime potitreeningu ajal küülikut kogu aeg puuris, et õpiks ühte kohta häda tegema (treening kestis esmasest kojusaabumisest täpselt 2 nädalat). Puuri põhjas ei kasuta alusmaterjalina mitte midagi, sest meil on küülik vabapidamisel ning puuris käib ainult wc-s potil ja söömas-joomas. Endale on samuti mugavam koristamise mõttes ning tundus puuris alusmaterjal ka ebapraktilisena. Potis kasutan puidugraanuleid. Aga alguses kippus ta ka pissima erinevatesse kohtadesse puuris, siis kuivatasin paberiga kuivaks ja paberid panin kõik potti, sama tegin ka pabulatega. Proovisime ka erinevaid poti asukohti ja lõpuks tuligi välja. Pärast seda ei ole ta kordagi oma häda mujale teinud (v.a pabulad, mida juhtub olema ka puuri põrandal, aga mitte kuskil mujal). Kuna meie küülik elab vabapidamisel, siis eelmises korteris oli tal wc ka puurist väljas ning siis kasutas ta enamast puurist väljas olevat wc-d. Uude korterisse kolides hoidsime teda puuris seni, kuni kõik asjad ära kolisime ning ta uue õhkkonnaga harjus. Siis tõstsin ka talle ühe wc ka väljapoole puuri, aga seda ei hakanudki ta kasutama ning nüüd lippab, iga kord kui häda tuleb, puuri. Kusjuures isegi pabulaid ei tee ta väljapoole puuri, niiet on ikka viitsimine iga kord sinna kepsutada, sest põhiline olesklemine on tal puurist ikka 3 meetri kaugusel. Arvan, et teil hakkab ka pikapeale asi õnnestuma, kuigi alguses tundus see üsna lootusetu ülesanne - panna küülik wc-d kasutama