Mina võtsin oma esimese tuhkru nn teise ringi tuhkruna, kui tüdruk oli 1,11 aastat vana. Tuhkrul oli võtmise ajal jooksuaeg. Nii kui eelmine omanik lahkus, tuhkur kohe ründas. Esimesel õhtul käisin ka toas saabastega, sest oli kohe kallal ja kätte võtsin kinnastega. Kui hammustas panin kohe puuri tagasi. Kui rahunes, sai välja, ehk tegin puuri ukse lahti ja sai välja tulla kui tahtis. Kui ründas, uuesti puuri rahunema, siis vaikselt jälle uks lahti. Külla tulnud sõbrad olid kõik kas aknalaua või laua peal, karjudes, et tigeda looma ära võtaks
Panin kohe kirja steriliseerimise aja ja jätsin seniks tuhkru rahule ehk ise temaga kontakti ei otsinud. Iga päevaga tigedus järjest vähenes, ehk kui välja tuli, kohe ei rünnanud, vaid uudistas ringi ja alles siis tuli hammustama. Peale kastreerimist muutus märgatavalt sõbralikumaks. Oluline on ka ise mitte tuhkrut kartma hakata. Ehk kinnastest loobusin teisel päeval, kui hammustas, sai raputatud turjast/nips nina pihta. Mõne kuuga oli koge eeskujulikum lemmik, kes mul kunagi olnud on.
Isane tuhkrupoiss, kelle võtsin esimesele loomale seltsiks 4,5 kuuselt, sai kohe kastreeritud. Tema oli ka sõbralik aga kippus hammustama, ei saanud aru, et inimene õrn. Sai selgeks, et talle ei meeldinud kui võõrad oma näo tema lähedusse panid, kohe hammustas julmalt. Kuigi oli paar korda ka mind hammustanu, nt üks juhtum, mina magan, tuhkur hommikul ronis voodisse (tahtis ju mängida) ja hammustas näost, verd jooksis lõua otsast. Sai korraliku tuhkru keretäie. Kuigi ise kartsin, siis edaspidi ikka tõstsin tuhkrut oma näo lähedale ja tulemuseks oli see, et oma elus ta mind rohkem ei hammustanud, minuga oli nii sõbralik ja nunnu ja võis musi teha, aga loomulikult võõrastele sai öeldus, et parem mitte (kes ei kuulanud, nii nunnu loomake, peab ju ikka plüti plüti tegema, lõpetasid verise näoga).
Ehk minu soovitus on, et andke talle aega harjuda teiega, kindlasti steriliseerida, kannatlikkust ja ärge näidake tuhkrule oma hirmu välja, et kardate tema hammustamast.