Kui pojake ära sündis, siis käisin iga natukese aja tagant teda piilumas. Ta oli algul nii naljakas - kui pesast välja tuli, siis sööstis nagu välk puuri ühest otsast teise kuhugi peitu. Kui ma käe puuri panin, et teda kätte võtta, siis hakkas kisama ja kargas hammastega mulle kätte kinni ja jäi sinna rippuma, ma nägin tükk aega vaeva, et see väike vaprusejubin oma käe küljest lahti saada.
Nüüd on ta peaaegu kahe nädalane, kõvasti kosunud ja sõbralikuks muutunud.