www.pisi.ee

Niiiiii armsad ja kallid!

Väike staatusülevaade - Meil hakkavad rootssabad likvideeruma. See tähendab et mõlemal jubinal on nüüd sabade peale tekkinud selline mõnus paaripäevane habe Traditsiooniliselt on nad siiski hilised karvavahetajad, mistõttu talvekarvast veel kere peal pole kippu ega kõppu. Ehk kuskil novembri lõpus võib midagi uuemat oodata. Vähemalt on kodus soe, kujutage nüüd ette kui nad peaksid oma suvemantliga õues praeguse temperatuuriga kappama


Huvitaval kombel on nende voodieelistused isegi samaks jäänud kui eelnevalt kirjeldatud postis. Nimelt, tuppa minnes on mul alati pime, kuniks saan voodi kõrval seinal oleva lambi tööle klõpsida. Pahatihti aga, ennast külili voodisse visates tunnen, et kuskil ribi vahel kukub midagi vingerdama. See on enamasti Sylvester, kes teki sisse magama on pugenud. Vahetevahel harva võib sealt Arnoldi leida. Iga jumala kord ehmatan ennast siniseks, sest ega ma siis voodile hüpates ennast tagasi hoia, ikka täislaksuga. Õnneks kedagi laiaks veel ei ole litsutud

Üks, khm, huvitav seik siis veel. Kes mu tuhkruteemat varem lugenud on, teab et mu pätid kippusid väga tihti magama mu aluspesusahtlis, magamistoa kapis. Lõpuks, kui mul karvasest aluspesust ja sokkidest villand sai, kolisin ma pesu suurde tuppa kummutisse ning kõik neli kapis olevat korvi jäid tühjaks (milline ruumi raiskamine ). Hiljem sai ühte neist poetatud rihmad, sest need õnneks karvu külge ei võta.
Aga ega see neid ju ei takista, sest kes ikka tahaks keldris magada (kõige alumises sahtlis on nende pesa) kui saab natukese ronimisega katusekorterisse. Selle katusekorteriga on aga see jama asi, et kui järsku tuleb hirmus vetsuhäda peale, siis ei saa sealt ilma konte murdmata ühelgi kiirel viisil alla. Nii siis avastasin üks hommik, suht tükk aega tagasi, kuidas Arnold kolmandast korvist täiesti süüdimatult alla pissis. Ja Sylvester oli ju loomulikult pesas alumises korvis, niiet temani jõudis siis sel päeval soe kuldne dušš. Loomulikult kohe kui mu unised silmad seda häbitut tegevust voodist registreerida suutsid, olin ma ülehelikiirusel püsti ning Arnold teel potile. Nüüd siis, iga kord kui ma kuulen et keegi kolistab ja tahab alla ronida oma katusekorterist, ulatan ma abikäe liftiks, et jumala eest jälle kedagi karvast pissipotina ei saaks kasutada

Siis veel ka midagi ekstreemset - kuna Sylvesteril on kasvaja olnud, katsun ma teda vahetevahel kodus ka. Paar ööd tagasi, kui nad mul parasjagu voodis kõhu peal tudisid, kasutasin ma jälle juhust. Oma üllatuseks avastasin et Sylvesteril on ribide ühenduskohas mingi pisike pulkjas moodustis. Alguses pöörasin ja keerasin teda, ning kompisin uuesti, et äkki oli mingi pettekas. Aga ei, pulk mis pulk. Suuruse ja pikkuse suhtes tundus täpselt nagu meie kiibid ja hormoonkapslid on. Nii uurisingi turjapealset, ja ennäe, seal oli tõepoolest ainult üks kapsel alles. Loodetavasti kiip. Hormoonkapsel tundub, et on nüüdseks sealt ribide kandist kadunud, ja lebab kuskil kringli sees potil. Kringleid surkima ei ole tahtmist minna, seega loodame parimat Eks järgmine Västrikutripp näitab, kumb kapsel siis tegelikult ikka turja alles jäi.

soe kuldne dušš

ui mai või... naerukrambid...
Aga selle pärast su kutid nii hilja karva vahetavadki et sul on soe pesa Mul on köögis(tibide korter on seal) 19 kraadi( ja vaikselt langeb) ning mõlemal plikal on uus kasukas seljas mis muidugi jätkab veel kasvamist. Ja rootssaba pole Deeli ka juba ammu enam
Mul toimub ka kodus ruumiraiskamine- 2 voodialust kasti on peaaegu et tühjad mu asjadest... mida ise ära ei pannud, hävitasid plikad ise ära... nüüd laiutavad nende fliisid seal- lemmik magamiskoht onb voodi all kastis kastid kuuluvadki 90% neile... ja kogu mu "välja visatud" kola on kapiotstes ja sees niigi kitsas on...

See asi, mis neid hormoone talitseb, on iseenesest nagu odavast hügieenilise huulepulga materjalist - siuke veits teraline rasvane riisitera. Ma ei mäleta praegu täpselt, kui kaua see Harril oli aga ma tundsin seda ikka tal naha all. Ilmselt see sinna jääbki, lihtsalt "laeb ennast tühjaks" - st et ravim selles saab otsa. Minuarust see junn jääb sinna alles. Ja kringlisse ei saa see kuidagi sattuda. Ma ise arvan, et seda Sa seal tunnedki. Rohkem liikumisvõimeline on kiip, mida me koertel oleme ikka hoopis teistest kohtadest leidnud võrreldes sellega, kuhu nad pandud said.

Sul on ikka eriti mugavad tüübid, isegi vetsu ei viitsita ennast vedada, lastakse üle voodiääre...

No vot,pead neile kaldtee ehitama katusekorterisse

Ma millegipärast arvan, et asi ei olnud mugavuses kinni. Eks esimene kord tuli kogemata, ja kui siis vahele ei jäänud, siis edaspidi on see ka ju lubatud Tuhkruloogika missugune ...

Triin, kas need migreeruvad kiibid on kuidagi ka loomale kahjulikud? Näiteks liiguvad vastu mõnda siseorganit ja tekitavad seal pahandust?
Sylvesteril on vasakpoolne julla olemas, paremalt abaluu pealt on see vist vehkat pannud. Katsusin korra uuesti üle, ja see on ikka seal ribide koondumispunktis näpuga tuntav.

Arnold siples liiga palju, aga minuarust on ka temal abaluu kohalt julla läinud, ja kaela oma on liikunud tal mööda kaela alla aga mitte selja vaid rinnaku poole.

Ma ei tea, kas ma peaks Västrikust igaks juhuks mõlemaga läbi tulema? Sest nende jullade vehkat panek on suht uus asi, minuarust suvel olid need veel kõik paigal mõlemal

Ei-ei, nad liiguvad ikka ainult nahaalustes kudedes ja kuskile sissepoole ei tungi. Mul pole muidugi Su nupsikute näppimise vastu midagi aga ma peaks siis jälle tarka nägu tegema ja selle eest raha võtma. Otsest vajadust ju nagu pole....

Igavesti segane asi nende kapslitega. Midagi on alles, midagi on migreerunud. Eks mingi hetk ikka tulen Västrikust läbi, et oma süda rahul oleks. Teeme Triinule jõulukingi, kus saab kedagi karvast näppida ilma ravi vajaduseta (loodetavasti)

Meil on nüüd talv kohale jõudnud. See tähendab, et pätid magavad õndsat und enamuse osa päevast ning kui jooksevad siis tunnike maksimum ja peale seda on kutupiilu. Käisin see nädal tööasjus mitmeks päevaks kodust ära, ning vanaema tuli tuhkruvalvesse. Kui neljapäeva õhtul koju jõudsin ja pätte tervitama läksin, siis sinna ukse peale ma ilmselt olekski võinud seisma jääda. Sest keda polnud olid viislid Täpsemal uurimisel leidsin nad mõlemad oma voodist mu kapis, kust unised uudishimulikud silmad välja piilusid. Sylvester vähemalt natuke üritas, Arnold keeras lihtsalt teise külje ja norskas edasi

Karvavahetusest ei ole aga siiamaani märkigi. Sylvesteril avastasin paar laiukest värskelt kasvavat karva. Üldiselt, ilmselt kui nad mul looduses peaks aega veetma, siis keskid oleks juba purikad

Täna sai virtuaalnäituse osalusmeilid ära saadetud. Sellega seoses on mul jälle pilte jagada Muidugi nende piltide tegemine oli täielik PITA, sest tuhkruid ei ole ju võimalik üksi pildistada. Ma pidin umbes 100 pilti tegema et kummagist vajalikud kolm kätte saada

Igatahes, siin nad on:


Arnoldil on komme põhimõtteliselt saba rõngas ringi käia. Siret ütles seda mulle esimest korda suvepäevadel, ja sellest ajast peale olen ma seda koguaeg jälginud. Tõepoolest, Arnoldil on koguaeg saba püsti. Ei tea mina miks. Ja näituse pildi jaoks ei õnnestunud mul seda kuidagi alla ka suruda



Avastasin Sylvesteri välja venitades, et ta on omale õllekõhu kasvatanud Siiamaani itsitan, kui seda pilti vaatan. Kui ta jalutab, siis ei ole seda näha üldse, aga pildil on selgelt näha - nagu oleks palli alla neelanud



Muidu meil väga uudiseid ei ole. Põhiliselt ollakse talvereziimis, mis tähendab, et mu kodu on karvavahetusest karvu täis ja pätid magavad enamuse ajast õndsat und kuskil mul kapis.

Edit: pildid võtsin ajutiselt maha, kuna mu loomad osalevad ka virtuaalnäitusel siis ei ole aus pilte üles postitada.
Edit2: Virtuaalnäitus läbi, panin pildid tagasi

Sylvester on niiiiii pikk õhupalli kõhuga tuhkur sul
Arnoldi saba on kusjuures väga lahe

on jah lahe , mulle meeldib .

See pikkus on täielik silmapete. Tegelikult nad Arnoldiga on suvepäevadel alati ühed lühemad tuhkrud, kellele isegi suurem osa kutsikaid pikkuses pähe teevad

Virtuaalnäitusepildid peaksid olema anonüümsed Seepärast võiks sellel näitusel osalemise pilte enne kohtade välja kuulutamist mitte üles panna. Minu arvamus.

Täitsa õigus, Heleri. Ilma mõtlemata panin üles, nüüd võtsin ajutiselt maha niikauaks kuni näitus läbi saab.

Täna oli meil siis kohtumine tädi Triinuga, põhiliselt küll perenaise ülereageeringu tõttu

Mingi aeg avastasin Sylvesteril kõhust mingi tükikese. Otsisin ja otsisin, Arnoldil seda ei leidnud. Kuna ma igasugu kasvajate kohapealt juba suhteliselt ärev olen, mõtlesin et käin Västrikus ära.
Lühidalt, reageerisin üle, ja nagu Triin mulle selgeks tegi, siis see väike jupike on igal tuhkrul roiete juures, see on kõhretükk. Arnoldil suutsime selle ka üles leida
Lisaks vaatasime hambad üle, sest mulle tundus et mõlemal pätil on hambakivi hullemaks läinud. Ja nii oligi, Arnoldil on isegi kerge igemepõletik tagahammaste juures. Nüüd ei ole midagi, peab hankima kanakaelu ja kõva südame, tuhkrutelt krõbuskad paariks päevaks eest ära võtma, ja siis hambakiviravi tegema. Nad ei ole mul kunagi kaelu või tiibu tahtnud, eks siis näeb, kui kõva südame ma endale muretsema pean.

Arnoldil on ka saba peal mingi imelik kärnamoodi moodustis, mille vastu saime pehmendavat ainet, ehk saab sellest ka lõpuks lahti. Ise see ära ei ole tulnud, mina nokkida ka ei raatsi, äkki teeb haiget. Nüüd siis leotame maha seda.

Ja loomulikult pidid nad kannatama palju ja piinarikast nunnutamist Triinu poolt.

Pättidel ei ole siiamaani talvekarv lõplikult peale kasvanud, aga see hirmus karva ajamine on läbi vähemalt. Mulle on see ikka suhteliselt arusaamatu, kuidas loomadel talvekarv jaanuariks peale kasvab. Looduses nad ju külmuksid ära. Ja ilmselt lahti saab talvekarvast augustis

Kui krõbinaid ees ei ole, ja kõht tühjaks läheb peab ikka toorest ka sööma hakkama.
Palju paisid!

Nüüd on küll pikk vahe sisse jäänud Aga seda põhiliselt sellepärast, et mu loomad nüüd juba vanakesed ju, ega nad midagi uut ja huvitavat väga tee enam. Siis pole ka kirjutamismaterjali enam.

Erilised pahandusetegijad ei ole nad mul muidugi kunagi olnud, seega lahedaid ja naljakaid juhtumisi ei olegi nagu kirjutada pidevalt. Nad on mul ses suhtes hästi kasvatatud loomad vist Kapiustele ei ole vaja lukke panna, diivaneid ei söö ja kööki küpsetama ei lähe. Eks väiksemaid asju ikka ette tuleb, aga selliseid tüüpilisele tuhkrule omaseid asju ei ole nad kunagi teinud.
Magamistoa ukse on nad küll õppinud lahti tegema, sest ma jätsin nad vahepeal kiire elutempo tõttu suht unarusse. Siis kui nad kuulsid et ma koju jõudsin, ja neid välja ei lasknud toast, võeti asjad ise käsile. Aga nüüd on asjad jälle natuke paranenud, saavad mul kenasti iga päev joosta.

Seda teavad vist kõik, et Arnoldil on komme mitte poti peal käia. See ongi kõige suurem pahandus ilmselt, mis mind ka üldiselt närvi ajab. Noh, sai siin mõned kuud tagasi võetud üks korralik potitreening ette (nii korralik kui elurütm lubab). Põhimõtteliselt tähendas see seda, et iga kord kui ma tuhkrute tuppa läksin, ja Arnold potile läks, sai ta Nutrit. Sylvester sai loomulikult ka, et ta ennast kõrvalejäetuna ei tunneks
Loomulikult, Arnold tark poiss sai asjale suht kiiresti pihta, ja nii hakkas ta potile ronima iga kord kui üles ärkas. Häda ei teinud, siis ma ignoreerisin teda. Tema ronis potist välja, asjatas mõned sekundid ja ronis jälle potile. Ja nii 3-4 korda järjest.
Lõpuks kui nägi, et niimoodi Nutrit ei anta, siis läks tegeliku häda tekkimisel ikka ukse ette paberile

Aega võttis, aga asja sai, ta ikka nüüd vähemalt jagab matsu, mis see pott on. Kuigi esimene refleks on ikka ukse ette paberile minna(mis siis et pott kohe kõrval on), siis kui ma talle kurjema häälega karjatan, ronib ise vabatahtlikult potile. Niiet väike võit seegi

Mulle tuleb tuttav ette see olukord
Eddie ka vahepeal üritas nurka ikka teha. Siis kui nänniga vetsus käimist premeerima hakkasin, siis Eddie käis küll vetsus kuid üsna palju simuleeris ka, et nänni välja petta.
Nüüd sai meil probleem alates sellest lahenduse, kui sai Ferru koju toodud ja nad hakkasid öösiti puuris olema.

Lugesin huvitavaid seikluseid siit ja vahel nii naljakas oli lugeda millega su tegelased hakkama saavad. Kallistused minu poolt nendele suslikutele. Ise sain ka targemaks, et Nutrit vaja muretseda. Ootan huviga uusi seikluseid;))

Ega meil enam väga seiklusi ei ole, nad ju mul 5 aastased juba. Enamuse ajast magavad, kui välja saavad siis pool tundi möllavad ja jälle uneaeg.

Aga potitreening mõjus ainult nii kaua kuni nutriga peale passisin. Nii kui enam ei passinud, oli paari nädalaga kõik jälle vanaviisi Masendav

Hakkasin täna mõtlema oma tuhkrute vanuse peale, ja päris hirmus on tõdeda, et nad ju juba 5,5 aastased. Täitsa pensionäärikud juba. Aga ma mäletan ikka iga päeva nendega, iga pahandust, igat nunnut momenti. Loomulikult loodan, et nad on minuga veel kaua aega. Nüüd lähiajal tulebki ette võtta korraline checkup Västrikus. Et kui ka midagi on, siis saaks sellele varakult jaole

Üldiselt on vanusega kõik rahulikumaks läinud. Ega nad nii palju ei viitsi enam möllata nii nagu varem. Enamuse ajast ikkagi magavad nüüd. Samas, kui välja saavad, siis mingi aja ikka kepsutavad nagu noored vasikad See ongi see, mis tuhkrud lõbusaks teeb, ükskõik kui vanad nad ka ei ole, oma mängulisust nad ei kaota.

Samas, memmekamaks on nad nüüd küll läinud. Õhtul kui magama lähen oma tuppa, siis enamasti vaatab üks või kaks peakest tekikoti seest uudishimulikult välja. Eriti kui aken lahti on. Siis ei kõlba ju pesas külmetada, tuleb teki sisse pugeda. No, ja üpris tavalised ongi õhtud kus vähemalt üks neist voodist ära minna ei viitsigi, ja on rahul sellega kui ma ta omale kõhu peale kraban. Ja kui ei ole tahtmist kõhu peale jääda, siis ronitakse uuesti tekikoti sisse.

Pahandust enam väga ei tehta. Ma alati mõtlen et mul ikka nii korralikud tuhkrud Aga üks õhtu, mitte väga kaua aega tagasi, panin nad ööseks suurde tuppa. Ja unustasin ära et mul olid viinamarjad laual. Paha mõte.... Hommikul avastasin et viinamarju oli söödud terve laua ulatuses, lisaks veel ka mu läptopi ja ipadi peal Ehk siis, kõik kleepus ja oli nahkasid/seemneid täis. Õnneks oli nii läpakal kui ipadil kate peal, seega pääsesin vaid lapi ja veega puhastamisega.

Pole jälle hirmus pikalt foorumisse kirjutada. Nii vana olijana pole väga koguaeg midagi jagada ja rõõmustada.

Aga seekord hoopis veidi kurvemaid uudiseid. Ei, karta ei tasu, mõlemad karvakerad veel vudivad mul kodus kenasti ringi.
Samas, vanust neil juba piisavalt (saavad varsti 6 aastaseks), seega on oodatavad ka tervisehädad. Nii saingi pühapäeva öösel 5 ajal magama minnes korraliku šoki. Arnold vedas ennast vaevaliselt pesast välja, ja jäi põrandale lamama. Silmnähtavalt oli midagi viga. Võtsin ta sülle, ja sinna ta jäigi, löts ja õnnetu. Suunurgast tilkus natuke tatti. Minu loomad ei ole kunagi süleloomad olnud, seega oli aeg paanikaks. Võtsime sammud loomade kiirabisse. Esimese hooga sai sooleummistust kahtlustatud, sest väljaheiteid ei olnud.

Tegime röntkeni, mis midagi erilist ei näidanud. Ja siis ta sai veidi soolalahust naha alla turgutuseks. Kodus sai Convalescence pastat ja nutrit. Ja järgmine päev vudis jälle ringi. Aga suurt söömist näha ei olnud. Seega sai ikkagi täna Doktor Triinul külas käidud.

Lisaks käsime Tataris verd andmas. Mul olid kaasas mõlemad loomad, sest ka Sylvester käitub nati veidramalt.

Vereanalüüs midagi hullu ei näidanud, küll aga oli veresuhkur hirmus madal. Seega saidki mõlemad hetkel diagnoosiks insulinoomi ning hakkavad rohtu sööma. Umbes nädala pärast saab infouuendust, kuidas rohi mõjub.

Samas on mul muidugi meeles koguaeg, et insulinoom on ikkagi kasvaja. Seega kunagi peavad nad ilmselt opile minema. Ja opiga või opita, ega väga head ja pikaajalised väljavaated ei ole

Oi kui kurb kuulda. Hoian teile pöialt ja kosuge ikka nii palju kui võimalik.

Vanad olijad on tõesti vaiksed nagu ka minu puhul, kes ei ole uut teemat alates Pisi tekkimisest teinud. Lihtsalt ka teistele rahustuseks ütlen, et Pliks (saab 7. mail 7aastaseks) sai insulinoomi diagnoosi selle aasta alguses ning peale rohu andmist on ta tervis olnud isegi parem kui varem. Paar kuud enne diagnoosi märkasin, et Pliks on vähem aktiivsem ning peal käisid sellised "paha olla" (tardumine, iiveldus, kerge loidus) hood. Esialgu kirjutasin need vanuse arvele kuid nüüd olen aru saanud, et see oli põhjustatud siiski pigem haigusest. Seega loodan, et see veider käitumine taandub ka sinu tuhkrute puhul. Pliksul käib nüüd jälle hoopis peal "olen täiesti hull ja passis olevat vanust ei vaata" hoog, mis väljendub tuhkrule omases pöörasuses keset mänguhoogu .

Oih:(. Kuidas teil läheb- loodan rohtudest on kasu ja turgutavad. Jah tundub umbes 5 aastaselt tuleb tuhkrutele korralisi ülevaatusi hakata tegema. Kahetsen ise, et röntgenit ei teinud,kui sügisel käisime, vaid muditi läbi.

Minu loomad olid veidi loiumad ja aeglasemad, aga ma panin selle samuti vanuse kirja. Ei olnud insulinoomi sümptomitega tuttav, seega ei osanudki midagi kahtlustada.
Hetkel on nad nüüd vist 3 päeva saanud rohtu, ja Arnoldil on küll märgatavalt parem olemine. Kappab ringi nagu vasikas, mängib ja suhtleb nagu vanasti. Heleri ütles ka, et tema Tikker elas 1,5 aastat väga kenasti rohtude peal sama diagnoosiga.

Kahjuks tegid rohud Arnoldil olemise paremaks vaid lühiajaliselt. Nüüd on Arnold Mõmmil seltsiks. Täpsemalt Vikerkaare teemas.

Elust ühe tuhkruga. Veider oli enam Arnoldit mitte kodus näha. Samas, teadsin et otsus oli õige. Nüüd tuli lihtsalt elu jätkata.

Kui vanasti magasid nad mõlemad transpordipuuris kiige peal nö teisel korrusel, siis nüüd Sylvester poeb transpordipuuri kõige tagumisse pimedasse nurka magama. Seda oli küll alguses täitsa kurb vaadata.

Sylvester mängib veidi rohkem meiega. Ma ise arvan, et kui Arnold ennast halvasti tundis, siis Sylvester oli temaga rohkem. Kui Arnold magama läks, läks ka Sylvester magama. Aga nüüd saab jälle vabamalt joosta ja mängida. Samas, nüüd on Sylvesterist saanud täielik süleloom. Mängib, ja siis läheb magama. Kas diivani sisse, või siis nõuab ise sülle. Varem ei olnud mul kumbki süleloom, siis nüüd Sylvester võib tundide kaupa magada süles. Ega ma selle peale väga ei kurda ka

Bindiga oli samamoodi, kui Bulli enam ei olnud, ainult sülle. Nüüd Edisoniga enam sülle ei taha.