Arnold (Mai 2007- 13.06 2013) ja Sylvester - Karini šuurikud

[väike kuradike]

Oleks siis et saapaid meil ainult veetaks, ei, meil näritakse need saepuruks. Ma olen lahti saanud kahest tossupaarist, ja kahest paarist saabastest, lisaks veel paarist arvutilaadija juhtmest Aga nüüd olen targem, ja nende hambaulatusse enam selliseid asju ei jäta.

Minu pesu nad armastavad täiega, rinnahoidjaid eriti. Vanaema alatasa väidab, et leidis jälle minu pesu diivani alt. Ja kui veel pesusahtel lahti teha, siis sealt neid enam välja ei saa. Aga ma arvan, et see on pigem selle pärast, et neile meeldivad sahtlid üldiselt, sest neis on alati lahedaid lõhnu ja asju

[maris2]

Õnneks pole peale minu aluspükste ja ühe soki paari midagi näritud, no diivani nurgad ka ,kuid mis ikka teha keelan küll aga kui selja keeran ...
Saabastega siis mul ikka vedanud kõik terved (siiani)

[väike kuradike]

Nonii, nüüd on siis tükk aega eetrivaikust olnud, sest mul on suht kiire eksamite ja muuga.

Arnold ja Sylvester on ikka vanaviisi päid edasi. Mõned pättused kaovad ära ja mõned tulevad juurde. Nimelt, kui varem ronis Sylvester üle teleka peegli ette tuulama mu kosmeetikasse, siis nüüd on see komme läinud, aga selle asemel õppis ta köögilaua peale ronima. Eile tipnes asi sellega, et ma kuulsin järsku korralikku kolinat - midagi kukkus trepist alla. Mõnusa röögatusega lendasin siis kööki, ja muidugi oli Sylvester jälle köögilaual iseenda üle jube õnnelik. Hiljem avastasin ühe trepiastme vahelt klaasi, mis imekombel oli kukkumise tervelt üle elanud.

Lisaks, on Sylvester üle võtnud ka Arnoldi hammustamiskombe. Igakord kui neid kellelegi võõrale näitan, on poole minutise nuuskimise järel kellelgi hambad näpus kinni. Ei tea, kas neil on tõesti nii tugev peremeheinstinkt, et nende kodu, kuhu võõraid ei lasta, või üritavad nad mind kaitsta, või on tegemist lihtsalt halva koduse kasvatusega..... Aga varsti neid enam võõrastele näidata ei saa.

[väike kuradike]

pole tükk aega siia midagi kirjutanud, nüüd võiks jälle väikese vaheülevaate teha

Kuna vahepeal puudus mul auto ja seega olin ma suht liikumatus seisus ja kodune, on tugrikud saanud veidi rohkem tähelepanu kui tavaliselt. Ja see annab kohe tunda, sest pahanduste kogus on hulga vähemaks jäänud. Kutid toovad tõepoolest naeratuse näole

Üks lahe sündmus oli eelmisel nädalal. Nimelt käib meil vanaema tuhkrutega mängimas paar korda nädalas. Nii ta siis oli ka eelmisel nädalal meil, ning tavaliselt kui poisid ära väsivad, ronivad oma pesasse magama. Sel päeval sain mina tööle hädise kõne, et tead, Sylvester on kuhugi kadunud, ja ei tule kutsumise ega millegi peale välja. Ma siis loetlesin kõik kohad üles, mida teadsin, ning vanaema oli neid juba kõiki kontrollinud. Viimaks ei jäänudki muud üle, kui suure ja väikse toa vaheline uks lahti jätta, sest ei teadnud ju kumba tuppa see pätt põõnama oli läinud. Kui koju tulin, ei olnud tavapärast tervituskomiteed ukse juures, sest tegelinskid olid nii väsinud Aga tõepoolest oma pesas neid ka polnud. Lõpuks taipasin ma vaadata voodi jalutsi poole. Nimelt oli mul voodi alla vajunud hommikumantel, ja seal nad siis mõlemad põõnasid rahulikult

Lisaks magamiskoha vahetusele on kutid avanud ka uue panipaiga. See asub suures toas kohvris, mis on põrandal. Kui nägin, et Arnold kolis mu mobiilikoti mu voodi alt suurde tuppa, läksin seda revideerima. Leidsin sealt: mobiilikoti, kõriseva plastikpalli, šokolaadiümbrise hõbepaberi ja kartuli Kartulite vastu on Sylvesteril eriline armastus. Need kraabitakse köögikapist kartulikotist välja ja veetakse ükshaaval kohvrisse. Mõnikord olen tal natist kinni saanud ja siis ta on hirmus kurva näoga, et kus küll ta kartul kadus.
Huvitav, mida nad mõtlevad, kui nende panipaik ära tühjendatakse

[Fenzy]

Erilised pätid... Tahan ka..

[väike kuradike]

No ega see suvi enam nii kaugel olegi, natuke veel kannatada

[totuliia]

Kannatada jah-tean mis tunne see on

[väike kuradike]

Nonii, nii kaua on mööda läinud juba. Kõige suurem uudis on vast see, et koos oma pätikarjaga kolisin Narva maanteele korterisse elama. Kuttidel oli muidugi lõbu laialt. Esimese õhtu punnitasid püüdlikult ainult oma poti peal häda, nüüd on vaikselt hakanud allamäge minema. Õnneks oleme suutnud kokku leppida, et ajaleht käib kah. suures toas ja magamistoas on nad sellega leppinud, aga esikus on Arnold leidnud, et ukseesine matt on koht kuhu hea oma häda leevendada. See on kusjuures väga imelik, sest muidu nad ei tee mulle kunagi vaiba peale häda.

Uues korteris on hetkel veel ka lilled - neid on kaevandatud juba elu eest. Tõstsin siis potiga kõik kapi peale, et neid vähegi säästa. Aga kuna ma neid kasta niikuinii ei viitsi, siis ilmselt üritan need kuskile maha parseldada.

Eile oli üliandekas hetk - vaatasin suures toas telekat. Panin suure toa ukse kinni, kui tõhud sees olid, et nad ei saaks mujale uitama minna. Ühel hetkel vaatan kuidas Arnold turnib ukse kõrval asuva tooli peal. Ühtäkki ta hüppas. Uksel on suur klaas ees, ja tundub, et Arnold sellest aru ei saanud, ja uskus et saab läbi augu esikusse hüpata

Aga niipalju siis meist praeguseks. Eks näeb, mida nad veel välja suudavad mõelda.

[maris2]

Kusjuures minu oma käib ka järjekindlalt ukse ees matil. Ja üldiselt vaiba peale häda ei tee.

[Heleri]

Ukseesisel matil käisid minu omad ka. Nüüd ma panin sinna liivakasti ja probleem lahendatud. 100% teevad hädad liivakasti, mitte matile. Kui tuhkrud puuris, võtan sealt kasti jalust ära, kui nad välja lasen, paigutan kasti matile. Hundid söönud ja lambad terved See oli ainus lahendus mida suutsin välja mõelda, sest väga tobe tundus see tuhkrute jälitamine ja nahutamine, kui ma nad matilt tabasin. Kusjuures see matile laskmine käis periooditi neil, mitte pidevalt ja kogu aeg. Aga nüüd nad tunnistavad seda kasti ja on rahul.

[väike kuradike]

Mul oli see probleem, et alguses käisid nad kapi ukse ette linoleumile. Sinna pistsin poti. Siis käidi välisukse ette. mati kõrvale(seal oli väike matt). Siis ostsin suurema mati, ja panin ukse ette. Nüüd Arnold muudkui käibki seal mati peal. Eks ma siis üritan seda potti nihutada.

Sylvester on aga nii tubli. Muudkui käib poti peal. Temale saab ikka pai tehtud. Ühest perest on tulnud igaljuhul täiesti erinevad vennad

Aga tundub et nad on hakanud ära harjuma korteriga, sest leian vaikselt junne siit-sealt. Täna siis köögist laua alt. Pean sinna toiduainete kasti toppima, et nad ligi ei pääseks.

Kusjuures olen tähele pannud, et nad eelistavad potil käimiseks pimedaid kohti, nagu kapi ja toolialuseid. Äkki aitaks kui neile osta kassi pissimise majake, kuhu sisse ronida ja häda ära teha. Aga nati kallis on see osta. Kellelgi mõnda odavalt ära anda ei ole?

[väike kuradike]

Niisiis, uus korter on nüüd tuhkrukindlustatud. Ronida nad väga enam ei saa, ja lilled on ka peaaegu uue kodu leidnud. Potil käimise võib ära unustada, aga õnneks suutsime kokku leppida et hädal käiakse ikka ajalehe peale. Ainuke probleem on praegu köögiuks - selle alt suudavad nad läbi pugeda, aga köögis on söögilaud jms, kuhu ma väga ei taha et nad ronivad. Lisaks tassivad nad sealt igasugu lohakile unustatud asju minema. Alles täna hommikul avastasin oma voodi alt pooliku kurgi, mis salapäraselt neljapäeval köögist kadus. Ilmselt ei ole vaja märkida, et hetkel mil ta ära kadus, oli see peaaegu terve
Aga tuhkrud on väljas niikuinii siis kui ma õhtul telekat vaatan, seega panen lihtsalt suure toa ukse kinni et närve säästa. Ja ka naabrite närve, sest neil jäävad kuulmata kõva röögatus ARNOOOOLD...

Ostsin diivanite peale katted, mille all neil meeldib ronida ja ma siis sabistan ja kratsin neid. Pärast on nii lõbus vaadata, kuidas nad pärast särisedes sealt välja ronivad. Nimelt tekitavad katted nii palju staatilist elektrit, et mõlemal kohe karv püsti Neile on see vist siiski pigem ebamugav, seega ma neid väga selle elektriga ei kiusa.

Hetkel saavad nad kahjuks vähem tähelepanu, sest hoian ennast karantiinis. Kuna kõik mu ümber olid järest haiged, siis jäin ka mina lõpuks. Nüüd muudkui tatistan ja aevastan ja nina on juba nagu punane valgusfoor. Aga tuhkrud ju võtavad selliseid haigusi päris lihtsalt endale ka külge, seega hoian neid rohkem oma toas. Aga loomad ju tunnetavad, kui inimesed on haiged, ja niisiis trügivad nad ise rohkem minu juurde. Seda eriti kui ma pärast voodisse magama lähen. Sylvester magas pool ööd mul teki all eile. Ära ka ei raatsi ajada ju

Niipalju siis meie tegemistest selleks korraks. Arnold, Sylvester ja mina hoiame nüüd pöialt, et Tartus kaduma läinud tuhkruke ikka üles leitakse.

[Kati]

Ma pole vahet täheldanud et neil pimedates kohtades meeldiks hädal käia. Neegu kästilkäimine käib hooaegadena. Vahel käib mitu nädalat ilusti kastil, nüüd aga see periood kus käiakse järjekindlalt kasti kõrval. Lucky me
Sa mingi kassipeletajaga pole proovinud? (need spreivariandid)

[maris2]

Mina olen ka vaadanud et talle meeldib käia seal kus on natuke varjatud koht. Mõtlesin ka et ostaks pissimaja, kuid mis ma siis teen kui talle seal käia ei meeldi??? Nii et nüüd siis passin peale kui saba tõuseb ikka kasti kõrval siis ruttu kasti. Kiidan ka alati et tubli poiss ja annan nutri pisikese tilga (mitte alati).

[kassartur]

Ja meie oma siristab veel kuhu ise soovib . Ei jõua järgi joosta ja kasti vedada

[totuliia]

Meil selline lugu et kast on olemas esikus nurgas aga ikka käiakse vastasseinas ukse juures hädal-ega see varjatud just pole.Ja Vernal käib ainukesena vannitoa ukse taga hädal-täiesti lootusetud loomad praegusel aastaajal

[väike kuradike]

Minu omad otsivad küll eranditult kõige varjatuma nurga üles. Esikus on selleks vetsuesine matt(täpselt nurgas), oma toas on voodi ja kapi alused, ja suures toas on neil paber paigutatud tooli alla.

Vabatahtlikult nad väga poti peale ei roni, sest need ju tavaliselt vähe avalikemates kohtades.

Eks ma ka passin peale, ja tõstan potile, kui näen et jälle lehe peale suundutakse.
Aga täna sain mõnusa üllatuse osaliseks. Ma ausõna ei osanud sellist asja elu sees oodata. Õhtul lasin nad suurde tuppa seniks kuni telekat vaatan. Käisin korra esikus oma käekotti toomas, ja tagasi tulin, siis diivanile istudes tundsin midagi külma ja niisket. Kohe ei jaganud matsu lahti ka, aga kui siis püsti tõusin ja avastasin et seal oli junn, siis ausõna mul oli täitsa lootusetu tunne. Samas, see on tõepoolest esimene kord, nad ei ole kunagi varem riiete, katete või vaipade peale teinud häda. Ei tea mis juhtus

[Kati]

Mul Bob ka sellsie asjaga hakkama saanud. Üritas diivani alla pääseda läbi selle kraapides. Karistasin teda selle eest, siis tema ronis padja peale, vaatas mulle otsa ja tegi oma häda sinna. Kättemaks missugune.

[maris2]

Meil ka nii juhtunud, kuid arvan et rohkem mänguhoos, Üks või kaks korda.

[väike kuradike]

Kättemaksu peale on Arnold meister. Vanaema alatasa räägib, et kui ta köögis süüa teeb, ja Arnoldile ei anna, siis Arnold hakkab ümber ta jalgade tiirutama ja otsima, kust hammustada

[väike kuradike]

Meie peret ründas siis hirmus ja kolepaha külmetus. Kõigepealt olin mina kodus haige, üleelmisel nädalavahetusel sai ära nuusatud 3 rulli vetsupaberit ja lugematul hulgal pabersalvrätte. Laupäeval, kui asi kõige hullem oli, ja ma enam paberihunnikute tagant teleka ekraani ei näinud, liikusid mõtted küll testamendi koostamise peale
Aga õnneks oli teisipäevaks kõik möödas, ja mul testament selleks korraks koostamata.

Vaene Sylvester aga otsustas minult haiguse enda külge hankida ja tatistas terve järgmise nädala. Selle nädala keskel oli alles esimene kord, kui ma talt neid nohuseid häälitsusi ei kuulnud. Nüüd siis aga eilsest alates on Arnold meil see õnnetuke kes haige. Tal tundub see veidi hullem olevat kui Sylvesteril, nii et pean tal silma peal hoidma.

Mis kõige hullem, siis nüüd hakkan mina jälle haigeks jääma. Tundub et see on nagu nõiaring, nokk kinni saba lahti

Üldiselt veereb meie elukene suhteliselt tavapärases rütmis. Arnold suutis leida üles ühe lillepoti, mille mina olin kahe silma vahele jätnud. Ja muidugi avastasin ma täna kolinat uurima minnes tema süütu näoga kardina vahelt piilumas, ja pool lillepotti oli aknalauale üles kaevatud
Väike rõõmustav hetk oli kolmapäeval, kui mul käisid külas paar kursavenda. Miks rõõmustav, sest seekord pääsesime ilma verevalamiseta. Ilmselt oli asi selles, et me ründasime mu magamistuba siis, kui šuurikutel magus uni oli, kraasime nad pesast kaenlasse ja kukkusime paitama. Enne kui nad aru said, et oleks nagu vaja kuskile hambad sisse lüüa, olime me juba toast läinud. Ehk õnnestub mul sõpradele veel kunagi ka selgeks teha, et tuhkrud on tegelikult väga armsad loomad

[väike kuradike]

Üldiselt mul Arnold ei ole üldse nõus süles olema. Ei tea, mis tal eile viga oli, aga lausa 3 korda ronis sülle, ning oli nõus kergelt tukkuma jääma. Kauaks see muidugi ei kestnud, paar minutit ja läinud ta oligi.

Aga iga kord, kui ma ta omale sülle võtsin ja õla peale panin, pidas tema vajalikuks sügavalt ohata ning siis silma minutiks looja lasta. Nagu ta teeks mulle suure teene - et okei, laseme tal siis mind natuke paitada

Kui nad mul suures toas ära väsivad, siis leidsid omale mõnusa magamiskoha. Nimelt on mul tugitooli peal kummiga kate. Sinna nad siis ronivad. See kumm tekitab alt äärest sellise mõnusa kookoni/kiigekese, ja päris tihti leian nad sealt tukkumas. Hea vähemalt et nad enam diivani taha ei lähe magama. Eks seal katte sees on mõnusam ja pehmem ka magada.

[väike kuradike]

Me oleme nüüd oma uues korteris peaaegu kaks kuud elanud. Tundub et see on koduks tunnistatud, sest pissipott on unustuste hõlma vajunud, ning leitud on igasugu nurgad ja toolialused kuhu oma häda teha Eks see on osalt minu oma süü ka, sest ma olen ju töö ja kooli kõrvalt nii vähe kodus, et mul ei ole aega neid kantseldada ja treenida.

Uues korteris on aga suvel hirmus palav. Juba praegu hakkab päike hommikust peale aknast sisse kütma, ja paneelaknad ei lase õhul läbi käia. Minu magamistoas, kus me öösiti ja hommikul kolmekesi elutseme, on veel eriti palav, sest see on mingi 8-9 ruutu kokku. Tegin siis eile hommikul akna natuke irvakile. Kuna mul on topeltaken, siis ei jäänud sellist nähtavat vahet, mille peale neil võiks tekkida väljaronimise ahvatlus. Vähemalt nii ma arvasin...

Mul jäi eelmise õhtu kursapeost üks kursavend diivanile magama. Ja ma tegin köögis meile võileibu. Ühel hetkel näen, et Sylvester paneb aknast mööda (mul on mingi imelik keldriehitis, otse akna all nagu rõdu) katusel. Ma siis 110kmh tormasin suurde tuppa ja ronisin aknast välja katusele, et ta ära krabada. Vahepeal jõudis südame alt ikka külmaks minna, sest Sylvester kõlkus juba ääre peal ja kiikas rahulikult, mis allpool toimub. Pärast vaatasin, et ta puges ikka suht väikesest praost läbi.

Nüüd pean meisterdama hakkama, sest aken peab lahti olema, muidu on saun. Aga aknale peab mingi kaitse ette sokutama, millest nad läbi ega üle ei saaks ronida.

[Loomahull]

See on sellepärast, et elu liiga igavaks ei lähe. Vahel väike šokk ei tee halba. Vähemalt arvab nii Sylvester.

[maris2]

Ma kujutan ette seda jõnksu mis sul südamest läbi käis.

[totuliia]

Jube... Õnneks mul nad selliseid tempe ei tee, küll aga kisuvad esikust põrandat jälle ülesse. Vahepeal saime sellest pahast kombest lahti aga jälle pättused platsis . Nendega igav vähemalt pole .

[väike kuradike]

Ma saaks hea meelega ilma nende šokkideta hakkama. Õnneks see oli esimene suurem ehmatus üldse.

Aga päris hull on vaadata, kuidas sinu armastatud karvakera, kes peaks nagu kõigi eelduste kohaselt oma toas tuduma, järsku padistab köögiaknast mööda.

Ma olin vist 3 sekundiga aknast väljas ja järgi tal. Kursavend vaatas, et mis mul nüüd hakkas, et torman, ja ronin aknast lihtsalt niisama välja

[totuliia]

Samas kursavennal võis päris huvitav vaatepilt olla ju . Loodetavasti Sylvester enam sul selliseid tempe tee-pidasid ikka talle pika loengu sellise tegevuse ohtlikusest?

[väike kuradike]

Ma millegipärast arvan, et see loeng ei mõjunud talle eriti, sest väljas ju nii lahe ja huvitav

[triinabelle]

Mingit raamiga võrku ei anna akna ette ehitada? Sellist, mille paned raamiga veel aknaraami ssisse kui akna ise lahti teed? Selliseid on vist võimalik a la Sunorekist jts firmadest tellida ka - hoiab tõhud sees ja kärbsed-sääsed väljas.