www.pisi.ee

Kes seletaks, mis värk sellega on, vist vaieldamatult kulunuim tõhust loobumise põhjus on ajapuudus. Mida siis tõhu ostjad eeldavad, et saavad omale padjakaunistuse? või on tõesti tuhkrud akvaariumikalade moodi ... või eeldatakse, et tegemist on meriseaga?
Usun, et paljud ajapuuduse all kannatanud on noored-lapsed, kel siis järsku lööb puberteet möllama või nati vanemad, kes kodust minema pääsevad, aga kõike seda saab ju ette ennustada, sest tõhud elavad ikka hea mitu seitse aastat ning paratamatult jääb lapsele võetud tõhu eluea sisse lapse suureks saamine. Kui koera ja kassi võttes lapsevanemad kindlasti arvestavad sellega, et loom jääb pärast nende endi õlule, siis miks tõhku nii kergekäeliselt võetakse ja pärast edasi müüakse! See lõik siin käib ka loomulikult täiskasvanud ostja-loobuja kohta, aga need on lihtsalt vastutustundetud indiviidid.
Eeldan, et korralikud müüjad püüavad selliseid uitostjaid vältida, aga kas siinsed kasvatajad-aretajad käivad lapsevanemale loengut pidamas või räägitakse ainult lapsomanikuga? Kas tehakse kindlaks, et lapsevanemad aduvad, millise loomaga nad ennast seovad ja kui kauaks?

Võib-olla ma reageerin üle ning kassid-koerad-maod ja muud lojused kannatavad samataolise ajapuudushaiguse all?

Kasvatajana võin öelda, et lapsed ei loobu oma loomadest ja hoiavad ja kasvatavad neid surmani. Loobujad ja teisele ringile saatjad on just noored pere-inimesed. Põhiline müümise põhjus on lapse sünd perre, teine müümise põhjus on välismaale tööle minek. Enamus riikidesse saab looma kaasa võtta, aga on ju nii mugav öelda, et looma ei ole võimalik kaasa võtta. Normaalne inimene ei jäta oma looma maha kui elutingimused muutuvad.
Kolmas põhjus on lapse allergia tuhkru suhtes. Osadel juhtudel on see allergia tõesti olemas ja tõsine, aga enamasti on see lihtsalt ettekääne ja tegelikult ei ole mingit allergiat olemas. Ema ja isa ei viitsi tuhkru ja lapse suhteid luua ja lihtsaim variant on loom ära anda, mitte natukene tegeleda ja lapse ning tuhkru sõprust kujundada.

Veel eraldi kontingent on selliseid uisapäisa võtjaid, kellele hakkab närvidele käima tuhkru hais ja nurkadesse ilmnevad junnid. Kõik inimesed ei saa aru sellest, et ükski loom ei sünni targana ja teda tuleb õpetada. Poes on ju nunnu tuhkrut puuris vaadata, aga kui see nunnu karbiga koju tuuakse, on hoopis teine reaalsus.

Kasvatajad püüavad igati vältida seda, et tuhkur satuks kuskile kahtlasesse kodusse, aga alati ei ole võimalik seda 100% välistada.
Kasvatajad ostavad oma tuhkrud tagasi ja otsivad neile ise uued kodud. Mina olen nii teinud.
Paraku ei suuda keegi kõiki okidoki ja soovi kuulutusi jälgida ja eks mõni leiab ka muul moel kodu.

Olgem ausad- paljud, kes loomast loobuvad, toovad selle aint vabanduseks, kuna arvatakse, et see on arvestatav vabandus, mis vabandab kõik(et vabandus mille alusel loobutakse tuhkrust justkui tema heaolunimel). Tegelikult pahatihti müüakse kuna ei saada loomaga hakkama. Kas on liiga hambuline või teeb oma hädasid valesse kohta ja inimestel pole oskust tõhku õigesse kohta hädale õpetada...
Kasvataja ei müügi kergekäeliselt looma alaealisele ostjale, tehingu tegijaks-vastutajaks- on ikkagi lapsevanem(seega tegelikult peaks ka laspevanem võtma oma alaealise eest vastutuse).

Minu arvamus on, et kui inimene armastab oma looma, ja on ta pereliikmeks võtnud, siis käiakse enne sada muud varianti läbi, kui loomake võõrastele ära antakse.

Kui looma ollakse nõus ära andma (mitte ei otsita võimalust pere või sugulaste juurde), siis ilmselgelt on loom võetud valede teadmistega, valedel põhjustel, või on temast/temaga kaasnevast ära tüdinetud. Kindlasti mängib suurt rolli teadmatus, kuidas uut elu tuhkruga kohandada. Aga kui looma armastatakse, ei ole ka see takistuseks.

Ajapuudus on lihtsalt kõige levinum ja mugavam ettekääne, sest netist on loetud et tuhkrud tahavad ju "nii" palju kontakti.
Noh, minu omad saavad praegusel ajal päevas ehk tunnikese koos minuga aega veeta, sest mul on hirmus kiire. Aga niikaua kuni nad mul magamistoas vabalt liikuda saavad, ja minuga õhtul natuke kontakti saavad, ei tuleks mulle pähegi neid ära andma hakata. Ja kindlasti mitte sellepärast et ma saan nendega ju päevas ainult tunnikese veeta...

Mina pole niikuinii kunagi aru saanud, kuidas inimesed saavad oma loomi ära anda, või veel hullem, varjupaika viia egoistlikel põhjustel. Jah, mõnikord tekib olukord kus tõesti on vaja seda teha. Aga enamasti saaks seda vältida. Ja sellised inimesed mulle ei meeldi

Jah tõesti kurb ja vihale ajav! Igakord kui näen kuulutust, et keegi oma tõhukest ära müüb, tuleb kurbus hinge! Kuidas ikkagi saab oma loomast sedasi loobuda ja mida see vaene loomake peab tundma!?!
Ma ei suudaks iial oma loomakesi ära anda. Esiteks, kui ma olen endale loomakese võtnud, siis on ta ju minu vastutusel ja teiseks on ta ju pereliige. Igaprobleem leiab lahenduse. Inimesed ei tohiks nii kergekäeliselt endale loomi muretseda ja siis hiljem tobedate vabaduste saatel neist loobuda.

Ok, tuleb näha asjas positiivset külge - loom leiab loodetavasti hea kodu, kus temaga tegeletakse ja temast hoolitakse rohkem kui eelmises kodus...