Tänan kõigile kaastundjatele!
Keda huvitab, siis Betty suri loomulikku surma, ning matame ta siis õe Bella juurde. Eks see on mulle väga raske, nii tühi tunne on.. ning meenutades aegu mil ma oma pisitibud sain võtab ikka lahinal vesistama.. südames loodan väga et mu tibud olid oma eluga rahul, sest andsin neile kõik mis minu võimuses oli.
Rohkem rotte ma omale lähitulevikus k i n d l a s t i ei võta, sest ma ei suuda nende surma lihtsalt üle elada, kõige piinavam oli näha mu Bettyt suremas, tema kurisev hingamine oli talumatu, kõigevalusam oli see, et ma ei saanud teda kuidagi aidata, seega siis korrutasin talle koguaeg "kõik on hästi" ja "kõik saab korda", kuid ma teadsin kui raske ja paha tal olla on..
Siit siis ka minu nõuanne: "Iga hetk teie loomade elust on kui kullatükk, võtke sellest kõik mis võtta annab, sest miski ei kesta igavesti." Mina annaksin paljutki et oma Bettyt ja Bellat veel kord elusana näha.
♥---♥
kuna mul oli väga kiire nädal, siis ei saanud paljutki teile siia kirjutada.
Nimelt, kui märkasin et Betty olek on väga nõrk, panin ta pappkasti koos vana pehme hommikumantliga ja paari fliisist lapikesega, see oli ainus viis hoida tal koguaeg silma peal. Ta oli jube nõrgaks jäänud, hästi vähe liikus ja söögiisu ka eriti polnud. Ostsin talle siis pipeti, mul oli ka mingit vitamiini mida tuli veega lahustada, seega jootsin teda siis selle "vitamiiniveega" ja andsin talle palju kurki ja tomatit. Kuskil neljapäeval paranes tema olukord mühinal, ta liikus palju rohkem ja hingamine ka paranes, kuid nädalavahetusel jäi ta jälle nõrgemaks ja laupäeval ta siis suri, kuskil hommiku paiku.. see on muidugi väga kesine kokkuvõte tema viimasest elunädalast, kuid siiski midagi.