Hei taas!
Mul on seekord sellised põnevad uudised, et eelmise nädala teisipäeval jõudsid meie rotiperre kaks uustulnukat. Kaks pisikest imearmsat rotipoissi Elvise ja Damona pesakonnast. Nimedeks said Kizmo ja Kenzo.
Poisid olid kohe üllatavalt julged. Kohe kui nad transpordikastist diivanile tõstsin jooksid mulle sülle, pesid ennast mu süles, ronisid, turnisid, ühegi hääle peale ei ehmunud. Nii et usalduse võitmise etapp jäi praktiliselt vahelt ära.
Samal õhtul ma veel pisikesi teistega kokku ei lasknud, kuid tõstsin puure teineteise lähedale, et nad üksteist märkaksid ning võibolla isegi lõhnaga seeläbi harjuksid. Jälgisin ka ise samal ajal kõrvalt, et kuidas Remy ja Rufi reageerivad. Eelkõige huvitas mind, mida Remy teeb, sest tema on see alfaisane või noh niivõrd-kuivõrd ta seda olla saab.
Rufi on nimelt selline tüüp, kellel on elus oluline turvaline puur ja söök ja muu teda suurt ei koti. Heameelega käib ka tema puurist väljas ilma uurimas, kuid mingit huvi ennast maksma panna tal eriti pole. Ega õieti Remylgi seda soovi pole, ta on oma "ennast maksma panemistega" ka alati selline mänguline rohkem, kuid Rufiga on tal selles osas igav- mäng kestab vaid loetud sekundid ja nii Remyl taas igav ongi.
Jutuga nüüd tutvustamise juurde tagasi. Läbi puuri olid suured poisid igatahes ainult väga huvitatud pisikestest. Mingeid agressiivsuse märke küll näha polnud.
Kolmapäeva õhtul võtsin siis julguse kokku ja proovisin süles hoidmise etappi (enne suured, siis väiksed sülle, kuid mitte ühel ajal). Ka nii polnud muud näha, kui vaid suurt huvi uute lõhnade vastu. Järgmiseks liikusin veepihustiga vanni. Kuna Rufi osas polnud eriti mingeid kartusi, et tema end maksma hakkaks panema, siis tutvustasin pisikesi ainult Remyga. Sellest ka esialgu piisas.
Ega vannis tegelikult midagi hullu ei toimunudki. Piiksumist oli palju ja pikali panemisi ka, kuid hambaid kasutas Remy ainult paaril korral ja seda ka vaid pikali panemiseks või pisikese kõrgemalt äärelt alla saamiseks. Ühtegi kriimu siiamaani kellelegi tekkinud pole. Põhiline asi, miks Remy siiamaani pisikesi pikali paneb, on nende lakkumiseks. Kuid kuna pisikesed ilget vastupanu osutasid (korraliku iseloomuga tited on
), siis tutvustamine oli parajalt stressirohke mulle endale (ikka esimene kord) ja pisikesed olid ka lõpuks tardunud nagu kivikujud, nii et pidasin paremaks jant umbes peale 5 minutit ära lõpetada.
Neljapäeval tegin kiirelt uuesti süle etappi ja kohe edasi vanni. Seekord kutsusin elukaaslase ka julgestuseks kaasa, kuna ma ise väheke kartsin (teiste mõningaid jubedaid lugusi teades). Kuna aga olen enda koera koolitamisega vaeva näinud, siis oskan enam-vähem mitte välja näidata enda emotsioone ja ikka rahulikuks jääda. Igatahes ilmselt rotid mu hirmu ei tunnetanud. Seekord polnud tegelikult midagi vaja karta, kuna pisikesed enam vastupanu praktiliselt ei osutanudki, Remy sai nii ära lakutud kõik kui vaid tahtis. Rufi juurde tõin, siis tema ainult nuusutas ja nii me edasi suurte poiste jaoks tuttavale diivanile liikusimegi. Ka seal sujus kõik probleemideta, nii et liikusin kohe nende tuppa, kus kõik neile tuttav on. Samuti seal polnud ühtegi probleemi.
Siis tegin mõlemate puuri uksed lahti. Käidi vastastikku üksteise puure uudistamas, nuusutamas, toitu varastamas. Seejärel kohe julgelt kõik ühte puuri lahtise uksega. Polnud jälle probleemi.
Panin ka ukse ühel hetkel kinni- jälle kõik okei. Siis mõtlesin, et kuna nii kenasti läheb, siis toon kausikesega maitsvat ka. Söögiga ei tekkinud ka kähmlust. Igaüks võttis, mis soovis, jooksis enda nurka, sõi. Kindlasti võis ka mängida see rolli, et minul ei rännanud pisikesed suurte puuri, vaid vastupidi, kuid samas ei olnud neil ka mingit probleemi, kui ühel hetkel kõik neljakesi suurte puuris ringi uudistasid, nii et ilmselt lihtsalt onukestel pole enda õelaste vastu midagi.
Siiski samaks ööks ma neid puuri kokku veel ei julenud jätta, kuigi ilmselt oleksin võinud. Reede hommikul panin nad kõik ühte puuri ja seal nad siiamaani ka olnud on. Piiksumist on ikka ja päris tihti, kuid need pisikesed ongi suured piiksujad.
Nad piiksuvad, kui nad mängivad, kui nad ei viitsi enam ennast lakkuda lasta Remyl, kui neile miski ei sobi, kui nad omavahel möllavad jne. Suured rotid on ka nüüd palju elavamad, Rufi tundub ka rohkem aktiivsem ja julgem. Kui enne Rufi ei viitsinud end alati puurist väljagi vedada, siis nüüd kõõlub koos teistega puuri uksel ja ootab välja.
Mitte ühegi asjaga pole märganud, et suured midagi endale hoiaks- jagatakse kõike. Eks näis, milline pisikeste teismeiga saab olema, kuna nad on ikka korraliku iseloomuga julged poisid. Onud on igatahes pisikeste üle rõõmsad ja rahul.
Hoidsin ka telefoni kogu aeg käeulatuses ja pildistasin, filmisin, mida vähegi sain. Seekord jagan siis teiega mõndasid videosid. Muusikat peale ei viitsinud otsida, millega youtubes probleemi ei tekiks, nii et tuleb krõbina ja kolinaga leppida. Soovitan ka HD võimalust kasutada.
See njämmatamine on neljapäeval filmitud
http://www.youtube.com/watch?v=u_5re1OqGgcKa Sputniku jagamine puuri puhastamise päeval pole probleem
http://www.youtube.com/watch?v=qMFobNecwaYSee on lihtsalt nunnu video
http://www.youtube.com/watch?v=jDYSEMFSIHkJa selliselt me elamegi
http://www.youtube.com/watch?v=AF1X7yZb-aw
Aga pole vast hullu, uputan teid kohe piltidesse ja üks video on ka veel tulemas 
Näiteks lasin ma poisikestel mööda radiaatorit aknale ronida kohe algusest peale, kui poisid siia saabusid... nüüd aga talve saabudes ei saanud ma alguses aru, et miks tuba järsku nii tugevalt "lõhnab" 
.
Ma ei teagi, mida sellest arvata, et kas nad on ülekaalulised või lihtsalt suured poisid. Muret hakkas see tekitama mõne kuu eest, kui ühel hetkel nägin enda rotikesi kuidagi teise pilguga, järsku nägin vanematel rotipoistel volte külgede peal ja kõhu all ja siis muidugi tundusid noorukesed ka kohe pontsakamad minu silmade jaoks 
/var4.png)
