www.pisi.ee

Eile saabusid minu juurde elama Äss ja Juunior, keda ma Juntsuks eelistan kutsuda. Rotakesed pole veel päriselt uue kohaga harjunud. Eelkõige on kohanemisprobleemid Junstul. Äss mõtleb, et niisama huvitav, laske ma jooksen ringi ja vaatan, mis siin huvitavat, aga Juntsu ei tulnud algul puurist väljagi ja pärast pidin imenippe mõtlema, kuidas ta lõpuks kitsast riiulialusest kätte saada ja ta puuris pani ka tagumiku ühe koha peale ja ei suvatsenudki liigutada...Äss jällegi tegeles terve öö puuris ehitustöödega

Juntsu on natukene rohkem harjunud nüüd...esimene päev ja pool teist päeva ta ei söönud ega joonud ju ka, nu nii palju sõi, et ühe viinamarja andsin talle otse käppade vahele. Aga jah, kui Juntsu ei tule algul puurist välja, siis pärast peidab end ära, et ma teda puuri ei saaks panna, eile olin tund aega kauem üleval ta pärast, kui oleks tahtnud, pidin tuba natuke ümber tõstma, et teda kätte saaks
Ässal on kapi all panipaik, kuhu ta tassib nii oma toitu, kui Juntsult pihta pandud toitu, kui ka miskid paberid, mis kuskil vedelemast leiab. Tema ronib kõik raamaturiiulid läbi, uurib kõike, mis ette jääb ja kui ta midagi parjasti uurib ja kui see isegi on asi, mida ma luban hambaga katsuda, siis kui väikese liigutuse teen, paneb jooksu, et järsku saab pahandada. Äss ronib vahepeal ikka üle minu ka ja tuleb teeb musi mulle

Tere tulemast Rotipessa! Eks algul ikka nati võõrastatakse uues kohas ja uuritakse ümbruskonda.Lõpuks saab ikka uudishimu võitu ja asutakse asja kallale röövretkele, sest mis hammaste taga , see oma. Minu 3 rotiisandat tervitavad samuti sinu rotikesi. On nad sul poisid või tüdrukud?

Tere-tulemast ka minu poolt!
Pilte tahaks ka

Poisid on mul. Millalgi saab pilti ka, Juntsust pole veel õnnestunud, ta ikka kardab ju ja ma nüüd tunnengi end nii süüdi, et enne tahtsin ära minna ja ei saanud Juntsut puuri ja lõpuks läksin vihaseks ja karjusin ta peale Nüüd mul on Juntsust nii kahju ja tunnen, et olen jube halb perenaine, ma ise tean ju väga hästi, mis tunne on kõike karta...

Kahjuks ei saa poisse ikka koos üldse välja lasta, kui enne olid neil probleemid olnud ainult puuri suhtes, siis nüüd Äss väljas ei saa ka hakkama ilma Juntsule liiga tegemata, nii jäigi Juntsu eile ühest sõrmest ilma ja muhu sai nina otsa, käisime täna temaga arstil. Tal oli aevastamisega ka probleeme, sai kaks süsti, mis pidid nii aevastamise kui selle vastu, et vigastused halvaks ei läheks aitama. Keelati rangelt neid koos välja lasta, ega nagunii peale eilset ei julgeks.
Eraldi on Äss ka täitsa tore, aga see murdmisinstinkt tundub on tal rohkem, üritas siin pehmeid lmänguoomakesi ka murda. Muidu meeldib musi teha ja ringi joosta ja uurida.
Kahju on, et läbi ei saa, eriti arvestades, et Juntsu tahaks suhelda, kui lasen eraldi jooksma, läheb ka oma nunnu näokesega Ässa puuri juurde, aga Äss läheb ainult vihaseks selle peale...

Tegelikult on mõned üksikud rotid, kes lihtsalt ei saagi teistega läbi. Kui nad sul eraldi elama peavad, siis ehk oleks mõtekas Juntsule, kes suhelda armastab, otsida mõni uus sõber?

Ka minul on sarnane rotike, Etsike, kes minuga suheldes on maailma kõige musim, leebem, sõbralikum rott, aga teismeliseeast alates hakkas terroriseerima kõiki ülejäänud elamispinnakaaslasi.Elabki mul Ets-poiss sellest alates teistest eraldi. Meil on tuba pooleks jaotatud - pool toast kuulub Etsile ja teine pool Mutionule ning Erikule. Tuleb sul sellele sõbralikumale põnnile uus väike kaaslane tuua. Praeguseks on mul Etsike jäänud vanaks, haigused kah kimbutavad omajagu ja teistega suhelda ei taha, aga varemalt koguneti igaüks oma pinnale, kaugus üksteisest nii üle meetri ja ju vist niimoodi arutleti päevasündmuste üle.
Kui ikka sel kraadel selline arusaam, et ei salli kedagi teist rotti jalus töllerdamas, siis pole miskit teha, sundida teda ei saa ju sõbralik olema.

Äss ründas Juntsut päris tõsiselt läbi puurivõre, kuigi jooksutan eraldi ja nu riielda saab ka Juntsu puuri ümber kurjalt luuramise eest...mul on nüüd täielik paanika...endal on küll tunne, et peaksin vist Ässa ära andma, kuigi muidugi kahju on ka, minuga suheldes on ta tore, aga ilmselgelt teisi rotte ei salli. Olen Juntsukese pärast täitsa paanikas, sest tema ninaotsa muhk on nüüd kolm korda suurem ja verd tuleb...Nutma ajab see olukord.

Äss sai sõbranna tütre juurde elama. Kahju oli tast loobuda muidugi, tee peal ikka natuke ulgusin küll, kui teda viisin, aga Äss siiski on pigem uudishimulik ja uus on huvitav, nii et poleks nii traagiline, kui Juntsut peaks kuskile mujale viima.

Juntsul on nüüd väike kaaslane, kes sai nimeks Dinosaurus. Paistab, et saavad täitsa hästi läbi, esimene öö panin küll eraldi puuri ja nu neutraalsel pinnal vannitoas lasin enne kokku, aga Juntsu oli kogu aeg Dino munade all ja väike piiksus palju, nii et muretsesin ikka, et kokku ei julgenud panna ja ühe korra Dino läks Juntsu juurde puuri ja lõppes see Dino piiksumisega...Aga järgmine päev läks Dino Juntsu juurde kausist sööma ja Juntsu oli jumalasta rahulik. Nii paningi nad kokku ja midagi hullu pole, nuh see teema neil ikka on, et kes isasem...väike Dino ka väga tahab olla, aga praegu Juntsu siiski 5 korda tema kaalu enam-vähem ja Dino katsed lõppevad selili Juntsu all. Alguses oli muidugi see häda, et Juntsu muutus meeletult armukadedaks, ma olin nii kurb, et temale ju tõin sõbra eelkõige...Juntsu läks nurka masendunud näoga konutama kogu aeg ja nu siis kui üks kord suur ringirabeleja Dino minu juurde tuli ja musitasin ja paitasin, siis kui Juntsu seda nägi, siis tuli ronis tähtsa näoga mulle sülle ja viskas end pikaks ja laiaks, et mind ju ometi peab musitama ja paitama, mitte miskit väikest ja võõrast.
Aga nüüd nad on koos juba lammutanud ja pudeleid ümber lükanud ja Dino sõitis Juntsu seljas ringi ja mängivad ikka Nuh Juntsu muidugi tahab vähem mängida ja vahel läheb Juntsut kutsuma, too tahab magada, saab kergelt vastu nina seoses tülitamisega.

Tore,et nad enam-vähem on hakanud läbi saama,ja pole enam nii kadedad

Juntsu ja Dino on suured sõbrad, magavad nii armasasti üksteise kaisus. Puurist väljas ajavad küll tihti ka kumbki oma asju ja kui mulle vahel tundubki, et enam ei suhtle, lõpuks ikka magavad niimoodi tihedasti armsalt koos. Aeg-ajalt teevad väljas ka midagi koos, vahel võitlevad mu tähelepanu eest või niisama jooksevad koos mööda mind ringi või teevad oma salatoimetusi. Kui Dino eraldi jääb, sest Juntsu läheb näiteks riiulisse magama, siis Dino muidugi kipub pahandusi tegema ja sellega olen päris hädas kohe. Aga see on armas, kuidas Juntsu on Dino õpetanud banaani sööma...Dino üldiselt kipub toidu suhtes väga valiv olema, banaan on üks Juntsu suuri lemmikuid. Aga algul kui pakkusin seda ka Dinole, siis Dino virutas käpaga banaanile ja kahtlustas, et mina ja Juntsu sööme midagi muud ja talle pakun ainult seda jama. Nii mitu korda. Aga kui ta lõpuks üks kontrollides aru sai, et sööme ikka sama asja, siis tuli ka norima ja viis peitu ja teine kord algul ikka ei tahtnud, aga kui jälle veendus, siis hakkas isukalt sööma.
Dinol on muidu kombeks tulla ka mu huultelt uurima, et mis head ma söönud olen, tahab siis lakkuda, kui midagi head ta arust. Üks kord tegi lausa nii, et tulin koju, ta kahtlustas, et ma olen kindlasti midagi head söönud (tegelikult polnud üldse söönud), ronis suu juurde, lõi oma küüned mu alumise huule külge ja tõmbas, et kontrollida, ega mul midagi head suus pole...

Uudishimulikud
Pikad paid neile!

Niih, kes on rotikestest pilte tahtnud, siis nüüd mu rotikestel on blogi (enam ei ole)

Tuleb välja, et rotikesed ikka täitsa paaniliselt kardavad kassi lõhna, ma nimelt käisin eile külas ja seal oli üks armas, miilustaja kass ja tagasitulles rotid keeldusid minuga suhtlemast. Kui ühe kinni püüdsin ja isa juures käisin temaga, ronis isa õlale ja mind nuusutas umbusaldavalt ja ei tahtnud enam tagasi tulla. Aga isegi täna veel kardavad, peitsid end riiuli all, ühe püüdsin kinni, karjus ja rabeles paanikas, aga kui põue panin, rahunes kohe maha ja veetis seal pool tundi. Teise riiuli alt välja meelitamiseks pidin improviseerima rotilõksu...tassisin nüüd kõik ,,kassihaisuga" riided vannituppa, eks näeb, mis hiljem teevad...

Paar päeva tagasi korraldas Dino armukadedussteeni, kui Juntsut sügasin süles. Kui selle avastas, karjus, kuses meid mõlemaid Juntsuga täis, ajas Juntsu minema ja istus ise Juntsu asemele.

Muidu millalgi mais oli vist Juntsu sünnipäev, üheaastaseks sai...aga nüüd Juntsu oli mul haige, üks päev hakkas jubedalt porfüriini silmast tulema, järgmine päev läksime arstile ja tuli välja, et põiepõletik...sai antibiootikumi ja esimesteks päevadeks valuvaigistit, valuvaigisti järele ta oli hull. Mulle anti kolmes süstlas valmis doos, lasin seda sõrme peale, aga kuna juntsu nägi, et süstlast tuli, siis ründas süstlaid nii, et vähemasti kahest tuli tükk ära. Nüüd on Juntsu rõõmus ja terve. Haiguse ajaks pidin rotid lahku kolima, sest Dino hakkas Juntsut terroriseerima Aga nüüd juba saavad okeilt hakkama, täna panen jälle puurid kokku...

Youtubes on kolm video rottidest: https://www.youtube.com/watch?v=GLZDL1SR92Q
https://www.youtube.com/watch?v=f0Mu09ad5Ps
https://www.youtube.com/watch?v=Q6UYPAuHz2k

Üks videodest on juba üsna vana, vahepeal katkiseks peetud fotokast sain, seal Dino näitab aint hetkeks, sest siis oli ta veel meeletu sibaja

Väga lahedad videod!

Tegin ükskord oma Dinopoisi pesemistoimingutest video: http://www.youtube.com/watch?v=Q6UYPAuHz2k&feature=plcp

Eile õhtul saabus Dinole ja Juntsule sõbraks Toru. Praegu on Toru veel eraldi, kuna kardab suuri rotte, isegi Juntsut, kes ainult hoolitseda tahaks...Dino vbla natuke peabki kartma, ta sellina armukade rott, näeb mis saab. Aga Toru uudistas täna kogu toa üle ja käis ise läbi puurivõre salaja suuri luuramas....

Palju õnne rotipere suurenemise puhul!
Anna ikka teada, kuidas tutvustamine läheb.

Juntsuga said nad eile sõbraks, kuna Juntsul oli ka arukam taktika sõbrunemiseks...Dino läks kurjaks puuri sees niuksuva ja siis hirmust kindluse mõttes ründava poisinäga vastu. Juntsu aga saades läbi puurivõre hoobi, tõmbas lihtsal pea eemale, viskas väikese puuri kõrvale pikali ja tegi rahustavat häält. Pärast voodi peal kõrvuti panin, olidki sõpsid valmis...Vahepeal nad isegi suutsid kolmekesi ok-lt olla, aga siis Dino läks ikka närvi. Väike Toru aga võttis suure paksu Juntsu oma kaitseisikuks ja kui ,,kuri" Dino lähedal oli hoidis oma kahe väikese käpakesega Juntsust kinni ja surus oma tillukese näokese Juntsu karvadesse

Väga vahva, et vähemalt Juntsu ja Torugi omavahel lepivad Küll see Dino ka hakkab leppima.

Toru on ikkagi otsustanud, et kardab mõlemat suurt poissi, kuigi nüüd juba mõlemad hea meelega hoolitseks ta eest...aga Toru kisab ja paneb jooksu. Ta hirm ei paista ka sugugi vähenevat, ei tea kohe, mis teha temaga...

Nüüd siiski elavad juba mõned päevad kõik kolm poissi koos. Ühel õhtul väikene enam ei pannudki suurte eest jooksu ja hakkasid klaarima, kes neil siis peremees on...jätkasid seda veel järgmine hommik ja pärast seda polnud enam kooseluga probleemi...Kusjuures väike Toru on meil väga kõva mees...kohe esimene õhtu pani endast tublisti suurema Dino selili, korraks pooleldi kavalusega lükkas oma kolm korda suurema Juntsu ka külili...Juntsut ta puuris nüüd veel rohkem ja pikemalt ka selili pannud, tavaliselt natuke kavalust on ikka mängus (hüppab teiselt korruselt kaela). Dino selili panemine pole aga üldse miski probleem...

Juntsukese tervisega on vist nüüd pahasti Tal on kohe päris tõsine kusepidamatus, tal see natuke kergemal kujul ilmselt juba natuke aega, aga ma üldse ei saanud pihta sellele...näiteks arvasin, et ei saanud voodist maha ja seepärast lasi voodisse laigu. Eile aga võtsin ta ta puurist, oli alt üleni märg ja tumekollane ja nu alguses arvasin, et magas lihtsalt täis kustud asjade otsas (mis iseenesest ka vale polnud) ja siiis panin kõik rotid pessu ja kuni suurt puuri puhastasin väikesesesse, selle 15 minutiga oli ta kõhualune täitsa puhtas puuris samasugune...ja nu siis jälgisin, et ongi kogu aeg nii, et noku otsas tilk ja loik all. Ja nu siis lugesin rottide kusepidamatuse kohta ja siis leidsin artikli, et just vanadel isastel rottidel hakkab halvatus nii, et lohistavad saba (saba tal ka taga imelik mõnda aega) ja kusepidamatus tekib

Jah, vanadusega kaasnevad kahjuks igasugused mured...

Kahjuks jah, hakkabki taguots tal liikumatuks jääma...enam tal ennast pesta ei õnnestu, samas ta veel elurõõmus ja hoolimata kehvasti liikuvast taguotsast liigub ringi, aga miskite asjade juures vajab abi...ise ta enam näiteks mu õla peale ronida ei saa, tirib end küll esikäpakestega, aga ise ju nii paks ka, et need väiksed esikäpakesed ei tiri sellist paksu...