Flo rotinduse ajalugu:
Aasta oli siis... ammu. Igastahes olin 15 või 16 kui oma esimese rotiplika koju tõin ja oma ema sellega peaaegu südamerabanduse äärele viisin. (Õnneks ei olnud ehmatus suur, ema siiani elu ja tervise juures ja suhtub rottidesse täiesti tolerantselt). Valge tibi sai nimeks Brita Anna, mis hiljem suupäraselt Britaks kulus. Eluasmeks sai talle kokku klopsitud puur puukastist ja herbaariumi kuivatamise võrkraamidest (olid siis sellised asjad olemas).
Millal ja kust, seda enam ei mäleta, aga Brita sai endale seltsiliseks samuti valge isase Krit'i. Nende pesakonnad (2 või 3) lõid toona korraliku rotibuumi, poegi sai jagatud vasakule ja paremale.
Aasta pärast kolisime, rotid koos meiega, meie uude koju, nemad puurielust vabapidamisele. Ühel ilusal päeval tekkis elutoa sektsiooni riiulisse kahtlane kuhil, piiksuva sisuga(Brita ja Kriti viimane pesakond, sest hiljem tekkis Brital kasvaja ja ta läks kahjuks parematele jahimaadele). Käisin siis Tartus koolis ning kevadine aeg oli, tassisin kuuvanused tited karbiga ühikassse kaasa, lootes neile uued kodud leida. Parasjagu olid käimas tudengipäevad ja selle raames tudengilaat. Jalutasin minagi seal ringi, rotud karbiga põues. Ennäe: üks tudeng müüs rotipoegi. Musti. Siinkohal tärkas Flo's harukordne ärivaist ning tegin ettepaneku vahetada kuus valget rotilast ühe musta rotilapse vastu. Kaup koos, jalutasin oma uue sõbraga ühikasse.(Vaene tudeng, tema pidi ju lisaks oma rotitittedele veel kuuest titest lahti saama... aga see tark mõte tuli mulle pähe alles tükk aega hiljem)
Nii saabus minu kolmas, must berkshiir Mister. Markeeringutest ja muust sarnasest ei teadnud ma toona midagi. Nime sai rotu tänu välimusele: käpad valged ja kõhu all valge triip, nagu frakk oleks seljas olnud. Kolme roti seltskonnas elasin üsna tükk aega, jõudsin isegi lapse saada. Krit ja Mister elasid pika rotielu ja läksid vanadusse, Brita, nagu juba kirjutasin, märksa varem "tänu" kasvajale. Siis ei olnud meil ühtegi väikeloomakliinikut, nagu praegu ning kohalik loomaarst ei osanud nii pisikese koduloomaga midagi peale hakata.
Seega saabus ka minu rotipidamisse aastatepikkune paus. Ikka rohkem kui 10 aastat. Ja siis. Sõitsin millalgi eelmise sajandi lõpus pealinna pabereid ülikooli viima, koju tagasisõiduni oli veel aega ja kolasin Balti jaama turul. Loomapoest ei saa ju mitte mööda minna nii, et sisse ei astu. Otse loomulikult olid seal müügil valged rotid ja minul oli täpselt õige summa vaba raha. Tehtud- mõeldud, rahulolev Flo astus poest välja Roosaga (vähemasti mulle tundus ta karvastikus kerget roosakat varjundit.
Tuttavalt sai hangitud kasutult seisev linnupuur, mis sai Roosa lossiks. Aga ega ta seal kaua elanud, arvas heaks, et terve korter võiks olla tema kodu ning sektsioonitagused ja pliidisahtlid varakambriteks.
Roosal avaldus üsna varsti (umbes aastaselt) ka seiklejahing. Ärge küsige, kust ja kuidas, aga ühel ilusal päeval helises uksekell ja selle taga seisis naabrinaine, pihus suhteliselt briketitolmune Roosa. Tibi olla seigelnud kolm korrust allpool, keldris ja briketikuhjast naabrinaisele kummitust mänginud. Kahjuks ei jäänud see seiklus tal viimaseks, ühel heal päeval oli ta jälle lihtsalt kadunud. Tagantjärele tarkus: enne, kui vanapaberikasti keldrisse katlamajja viid, kontrolli, ega mõni seiklushimuline rott pole seljakotti pakkinud ja ennast ühes sellega kasti sisse.
Pärast Roosa seiklemaminekut tabas mind sundkäitumine: ükskõik milline loomapood teele ette jäi, sellest ei saanud mööda minna illma sisenemata. Ning otse loomulikult oli vaja eluskauba puuridesse piiluda. Aeg-ajalt oli neis ka rotte müügil. Enamasti kirjusid. Või pruune. Ja ükski ei vaadanud mulle sellise näoga otsa, et võta mind, mina olen sinu rott... Kuni lõppema hakkava aasta 1. septembrini.
Siinkohal teeb Flo reklaamipausi, 15 minutit...
1. september 2011. Esimest koolipäeva tähistasime sel aastal väikese väljasõiduga Tartusse. Ja kus see maainimene ennast ikka lõbustab, läheb kaubanduskeskusesse. Traditsiooniliselt jäi ette Lõunakeskus. Ja traditsiooniliselt suundus Flo esmalt Betta loomapoodi ning seejärel Zoomaaniasse... ning unustas ennast rotipuuri juurde väga pikaks ajaks... Ülejäänud pere oli juba kõik muud poed läbi kolanud ning jõudis ka järele. Ja siis sündis otsus: täna lähen ma siit ära koos rotiga. Imelikul kombel ei vaielnud ei mees ega lapsed sellele mõttele vastu ning järgmine käik oli puuri valima. Teadagi, rotipidajate peale keegi ei mõtle ning ilusaid ja odavaid rotile parajaid puure enamasti kaubavalikusse ei tooda. Viimaks valisin välja suurima puuri, mida mu rahakott tol hetkel välja kannatas, paki rotitoitu ja suundusin müüja poole. Minu lause peale: "tahan rotti osta", tuli esmalt vastus, et "meil ei ole rotte..."
Huvitav, huvitav... Hetk hiljem muidugi teine müüja kostis, et on küll...
Tehinguga ühel pool, asusime koduteele. Ja loomulikult oli mul tarvis kohe rotule näpud külge panna, paitada jne... pigem siiski istuda kättpidi rotu transpordikastis. Sõrmed said mul igastahes korralikult üle pestud selle pooletunnise sõidu käigus.
Kassil-koeral oli terve õhtu uudistamist ja nuusutamist, et mis imeelukas see meile vaatamiseks toodi... Kass käis ümber puuri ja imestas, et kast on, aga sisse ei lasta, üritas ennast puuri peale pinnalaotuseks sättida jne; koer ei osanud ei iste- ega seisukohta võtta, võttis siis hoopis lamamiskoha. Kuulutasime välja nimekonkursi uuele pereliikmele ning ülejäänud õhtu möödus rõõmsalt rotu puuri ees vahelduva eduga kõhutades ja veidi kaugemal diivanil lesides.
Nimekonkurss kukkus läbi, pakutud nimed ei sobinud kuidagimoodi. Jäigi noormees Rotuks. Valge-must kaputsiin. Korralik noorhärra, ei läbustanud, ei mööbeldanud. Spets-rotitoidust korjas välja vaid viljaterad ja päevalilleseemned, ülejäänu tema meelest süüa ei kõlvanud. Õunad-porgandid ja muu hea-parem inimtoidust läks kaubaks küll...
Kolm nädalat kulges elu sarnase stsenaariumi järgi: hommikune äratus-> kassile pai, koerale pai, rotule pai-> kohvimasin käima -> loomadele söögid-joogid-> hommikused protseduurid-> koeraga jalutama-> tööle-> koju-> koerale pai, kassile pai, rotule pai->õhtusöök-> loomadele söök-> Rotu jooksuaeg mööda mind ja diivani või tugitooli seljatuge -> kassile pai, koerale pai, rotule pai -> magama. Kõik muud toimetused pealekauba.
Rotu armastas õla peal istuda, põue pugeda mitte. Vahel istusime neljakesi arvuti ees: minul rott õlal, kass süles ja koer jalgade ees... Täielikust idüllist oli puudu vaid kaminatuli ja pokaal veini. Aga kust sa kortermajas ikka seda kaminat nii väga võtad.
Oktoobri alguses jäi Rotu haigeks: ühel hommikul oli ta väga imelik, kukkus külili ja nägi üldse väga kehvakene välja. Esikäpad ei kuulanud enam sõna. Nagu oleks rott insuldi saanud. Loomaarst arvas esiti, et Rotu ei elagi enam... Üks süst ja 20 minutit hapnikku hiljem tulin koju teadmisega, et ta kas tuleb eluga välja või ei tule. Tundus, et läks paremaks, käisime veel järgmist süsti saamas ja nädalavahetuseks sain ravimi ise süstimiseks koju kaasa. Leppisin juba olukorraga, et mul on erivajadusega rotu, keda on vaja sööta-joota-soojendada ja kasida kui imikut, kuniks tal elupäevi jagub. Korjasin puurist välja kõik ebavajaliku ja asendasin soojenduspudelite ja pehme pesaga. Närida rotu ei suutnud, kogu toidu püreestasin ja söötsin lusikaga... joomine käis süstlast... Vaene väike rotu ei pidanud kaua vastu, läks vaikselt ja tasakesi ära... Ai, valus oli... on siiamaani tegelikult... üks pisike loomake saab vaid mõne nädalaga nii südame külge kinni kasvada, et... Kuid seda teab ilmselt iga siinne rotihoolik ise vägagi hästi.
Tühja puuri oli valus vaadata.
Peagi viisid asjatoimetused jälle Tartusse. Zoomaanias olid Rotu vennakesed(?) kõik alles.
Eedeni loomapoes jäin jällegi rotikasti ette kinni kui naelutatult. Seal siblis ringi kümmekond kolmekuust tegelinskit (müüja väide, mitte kontrollitav fakt). Ja minu pilk jäi kinni Musi nööpsilmadesse...
Hea lugeja puhkab nüüd natuke silmi, sest Flo teeb taas reklaamipausi...
Niisiis... Musi... väike must berkshiir... kolis loomapoest õdede-vendade seast meile 16. oktoobril.
Kui ma ükskord sinna poodi veelkord satun, siis pean müüjatele kindlasti miniloengu teemal roti areng ja suguküpsus... aga sellest edaspidi.
Musi on mõnus väike rotipreili. Erinevalt Rotust armastab põues olla ja sööstjookse üle põranda teha. Ja natuke ettevaatlikum on ta ka.
Taas kordub tavapärane stsenaarium (vaata 1 post ülespoole), ainult et erisuseks on see, et pai saab 7 rotti ja tere ja headööd ütlen ka viirpapagoidepaarile, kes kolisid meile päev pärast Musi saabumist ning kellel täna hommikul koorus esimene tibu. Viirudest võibolla kirjutan kunagi suleliste suvilas. Võibolla seepärast, et nende omanik on mu tütar.
Nutikam lugeja on juba aru saanud, et Musi ei tulnud poest minu juurde teps mitte üksinda. Nüüd tagantjärele on tema rahulikkus ja unisus ja karbis rätiku all elamine täiesti seletatav...
Igal juhul hakkas mulle tunduma, et Musi on kahtlaselt kosunud ja laiaks läinud. Loomulikult oli vaja kohe targematest allikatest roti tiinuse ja vanusega seonduv läbi tudeerida, sest ega's siis 16 aasta tagused pesakonnakogemused enam meeles ei olnud. Ja muidugi tundsin ennast koledal kombel süüdi, et Musi üksinda võtsin, et ikka vähemalt kaks rotti peaks olema.
Veendumusele jõudnud, et Musi võib tõepoolest tiine olla, lohutasin ennast, et eks nädala jooksul näe, kas tuleb pesakond või ei. Ei näidanud Musi oma käitumisega sugugi välja, et tal pesapunumise tuhin peal oleks. Üllatas mind hoopis kohe järgmisel päeval pärast hommikust jalutuskäiku mööda mind ja hommikumantli varrukaid. Vaevalt tunnike hiljem peale Musi puuri tagasi panekut läksin teda vaatama ja... mulle vaatasid vastu Musi nööpsilmad ning esimese pilgu hinnangul 6 roosat vigisevat "vorstikest".
Pesakonnas on 4 berkshiir emast, 1 kaputsiin emane ja 1 kaputsiin isane. Kaaslaste otsimise probleem langes nüüd kohe ära, 1-2 emast poega jätan kindlasti Musile seltsi kasvama. Seega on vaja vaid 2-3 õele ja ühele vennakesele uued kodud leida. Eks ma tegelen sellega siis, kui on õige aeg ja tited pärisroti nägu hakkavad minema.
Tänaseks on Musilased 10-päevased ja nende lemmikmäng (kui nad parasjagu ei söö ega maga) on "Kes saab kõige alumiseks!"
Musi on hea emme, hoolitseb poegade eest kenasti ja laseb minulgi poegadega tegeleda. Ei ole probleemi puuri puhastada ega poegi sületada. Sotsialiseerimatuse all ei pea pisilased hiljem kindlasti kannatama, nad hellitatakse kindlasti sületamise ja paitamise ja muidu nunnutamisega ära.
Uut ja suuremat puuri on vaja!
Ja nüüd läheb Flo ning teeb oma rotikasvandusele igaühele eraldi pai ja poeb põhku. Et hommikul ärgata täpselt minut enne päris äratuskella ühe neljakäpalise niiske nina puudutusse peale, saada poole väiksema nelja käpa poolt kerge virgutav nõelravimassaaž seljale ja alustada ilusat uut päeva...