Tänasest on Vuntsil uus kaaslane - emane põssa, kelle nimeks sai Preili. On teine selline uhke oleku ja pika karvaga, igati tragi loomake. Ta on sündinud 02.06 05, seega praegu kahe ja poole kuune.
Põssa on ostetud Seelionist, kust ta mulle ilusti Tartusse ära toodi, aga tegu pole siiski puhta tõupõssaga - põssa isa ja emapoolne vanaema olid puhtad peruulased, ema ja emapoolne vanaisa pooleldi peruulased. Minu jaoks polegi tõug oluline, aga hea on teada, kes on esivanemad.
Minu üllatus oli suur, kui nägin, kuidas muutus Vuntsi tasane iseloom, kui ta esmakordselt emase lõhna tundis. Vaiksest arast põrsast sai piiksuv ja põrisev paanikapundar, kes meeletult puuris ringe tegi. Võika öelda, et ei noh ikka täitsa isane, mis isane
.Lasin nad siis põrandale kokku, kui Preili natuke uute lõhnadega harjunud oli. Oh seda põrisemist, tralli ja tagaajamist, mis siis lahti läks. Samal ajal pesin ja puhastasin Vuntsi puuri ära. Panin loomakesed mõlemad sinna sisse peale tunniajast põrandal sibamist. Preili tormas kohe porgandit sööma ja manitses Vuntsi iga tähelepanu püüdmise katse eest häälekalt - nüüd on naiste võim majas vist. Preili omastas ilma küsimata ka kiige ja Vuntsi sinna enam eriti ei lase (kahekesi nad ei mahu).
Muidu suudavad nad täisa vaikselt koos olla ja korraga süüa ja undub, et sügavamaid probleeme pole. Väike vahejuhtum siiski oli, mida ma kuidagi seletada ei oska. Suures trallihoos Vunts kahmas suhu salgu Preili pikki seljakarvu ja sõi need lihtsalt ära. Miks nii? Kas isased teevadki vahel nii või juhtus see kogemata.
. Aga nüüd pole enma vaja jah.
Palju edu teile! 
)