Esimene merisiga Siil elas mul üle viie aasta, nii 5 ja pool umbes... Enne surma jäi ikka tohutult viletsaks, kõht oli lahti, jootsin kummeliteed talle iga päev, et natukenegi leevendada seda, ühest silmast oli pimedaks jäänud, käisime ka arstil, aga näha oli, et midagi ei anna teha, kuna ta oli selle silma veel heinakõrrega sodiks torganud, oli lõpuks selline loid ja väsinud, ning suhteliselt kõhn, näha oli, et ega ta enam kaua ei ela. Oma elu jooksul oli tal veel üks kasvaja, mille me arstil eemaldada lasime. Muidu oli igati terve ja tore merisiga.
Teine merisiga Onu Jänes elas peaaegu 5 aastaseks, tema oli elu aeg väga terve merisiga, aga vanana jäi sama moodi laisaks ja kõhnemaks. Kolmas merisiga Romi suri ka umbes 5 aastaselt, täpselt ei oska öelda, kuna sain ta täiskasvanud peast ja ta tuli küllaltki halbadest tingimustest. Samamoodi jäi vanana lojuks ja õhtul, kui söötma läksin teda, vaatasin kohe, et ega teda kauaks enam pole...hommikuks oli surnud. Kaks pimedat sünnidefektiga merisiga elasid minu juures aasta, aga kui ma nad võtsin, olid nad juba väidetavalt 3,5-4,5 aastased... Täpselt ei teatud. Usun, et elasid oma defekti kohta piisavalt kaua. Kõhnemaks läksid küll ja ei söönud enam nii palju, enne võisid ikka väga palju vitsutada. Lisaks sellele, et nad pimedad olid, olid neil ka väärarenenud jalad, nii et päris tavalised nad ei olnud... My special girls
Kahju on neist kõigist, aga ma usun, et nad kõik on mul ikka vanadusse surnud ja lootusetult haiged pole nad mul samuti olnud, esimene merisiga oli vaata, et kõige viletsam. Aga üldjoontes saan rahule jääda.