Ma arvan, et puudused looma hooldamises peaks siiski välja tooma (s.t. ei pea hinnangus arvesse minema, kuid peaks siiski omanikule ütlema). Vastasel juhul on nii, et kui nt hea koha saanud looma küüned on liiga pikad ja sabaalune kakane, siis annate selle looma omanikule signaali, et kõik on okei ja tema loom ongi nii kõige ilusam.
Kui uksel looma tervislikku seisundit kontollid, siis vaata kindlasti parasiitide koha pealt tähelepanelikult (tingud karvastikus, paljad/kärnased laigud jms. Kõrvalestade osas ma kahjuks ei tea, millised välised tunnused neile viidata võivad). Sest parasiidid on tõelised põrgulised, mis nakkavad kiiresti ja lahtisaamine on pikk vaev.
Lisaks veel filosoofiline küsimus, et kas tervisliku seisundi alusel ja lihtsalt meeldimise alusel hindamised on ikka asjad, mis omavahel ei kattu?
Näiteks kui üks rott on sünnipäraselt väga kaunis, aga elu jooksul on tal pool saba kaotsi läinud ja hiljuti läbipõetud haiguse tõttu on mõned karvutud laigud, kas ma võin eeldada, et meeldimise alusel hindav kohtunik ei võta neid arvesse? Ma pigem arvan, et see rott saab hinnangu "ei meeldi", ja just nende tervislike puuduste tõttu.
Ehk peaks defineerima "ei võeta arvesse tervisliku seisundi puudusi, mis looma välist ilu ei kahanda"? Samas jälle, ilu on vaataja silmades, paljudele inimestele nt ei meeldi rottide sabad, seega ehk saaks just pooliku sabaga rott hea koha