Täna keeras Kõrvik oma elus "uue lehekülje". Mis ta siis tegi? Novembris saab juba aasta minu juures elatud (kas tõesti nii kaua juba?!
) ja siiamaani on ta jooksnud
ainult suures toas. Kordagi pole jalga, ptüi, käppa ikka, minu tuppa tõstnud, kuigi ust vahel pole. Ma ei tea, miks ta sinna kunagi läinud pole. Täna aga läks. Lihtsalt niisama, sujuvalt. Äärmiselt iseteadva näoga, nagu oleks see tema igapäevane tavaline ringike. Mina vaatasin, suu ammuli lahti.
Ronis voodipesuriiete kapi alla, mille peal on tema puur, nii et see on seinast veidi eemal, muidu ei mahuks puur ära. Kapi all on kaks kasti. Oi kui põnev seal on! Saab karpe nügida, saab kratsida, saab karpi hambaga proovida, lõpuks saab vaipa kah eemale lükata, see ju ees! Nüüd jooksebki ainult minu toas, teeb kiirendusi ja haake ja mida kõike veel. Korra käis ainult mind vaatamas, kas perenaine ikka kah veel alles on. Oli.
Minu toas on ka rotipuur, sellel nn raam all, saab üle nende rõhtpulkade hüpata. Ja oi kui palju lõuaga hõõrumist! Alates rotipuurist kuni voodikatteni tuleb kõik üle hõõruda! Rotikarjal kah huvitav, mis karvane suur elukas nende all silkab. Vot nii sisustame meie oma päeva.