Postitas Ööloom » 19. märts 2012, 13:43
Jänes pole kusjuures ainuke lemmik, kelle kohta neid imelikke nalju tehakse! Meenus siis üks kord, kui külla tuli üks sugulane. Selline prouakene omast arust. Astus siis sisse, ja kilkas:" Iiiiiiiissand jummel!!! Linnud! Mes? No kesse noid siis tuppa veab?" Pani õlgu kehitama selline kilamine. (Võtnud siis enne vähemalt saapadki jalast, aga suurest erutusest jäid need porised kotad ka jalga.) Sai siis inimene viisakalt lauda palutud. Terve see aeg, kui ta oma kohvi lürpis, kõõritas ikka üle õla lindude poole. Viimaks küsis:" Aga mismoodi neid serveeritakse?" Mina siis, et "Kuidas, palun?" Tema jauras edasi, endal õel muie suunurgas:" Nojaa...eks kasu neist ju ei ole, see on selge! Aga mingi leeme saaks ikka kokku segada!" Ma siis ikka seletan, et ei, et need on lemmikinnud, neid ei sööda ju! Muidugi ei sööda, eks mutt teadis seda ise ka, aga oli vaja ju lihtsalt asja eest teist taga lolli juttu ajada. Läks siis paar minutit mööda, kui kraaksatas uuesti:" No aga...mis neist siis saaks...äkki šašlõkki? Või siis ikka suppi, jaa-jah!Just!" Siis viskas mul üle! Tükk vanainimest juba, aga lällab, nagu mingi poisikutsikas! Sai siis peale käratatud, et "Kuule, Saima! Kui sul nii hirmus nälg majas on, et kõik, mis ette juhtub, tuleb supiks keeta ja ära praadida, siis lõikad ehk omaenda tagumiku pealt ühe viilaka ja viskad potti? Saab palju rasvasema suudatäie, kui minu lindudest! Jätkub kohe jaanipäevani seda hüva rooga!"
Enam minuga ei räägitud, ja kurdeti üle laua mu emale, et "Näed nüüd, mis plika see selline on!" Ema ütles vaikselt vastu:"Aga eks tal ole ju õigus- sinu tagumikuga võiks terve rühma metsamehi ära toita." Rohkem pole see memm meile tulnud-me pidavat elutoas loomalauta tema sõnul.
Muidu ma ei vihasta sellise jama peale, ei oskagi, aga tund aega jaurata, kuidas keeta viirpapagoid, ajab ka minu marru!