Meie elamine on selline.
Hetkel on meil kolm põrsapreilit ja tundub, et neil kitsas pole. Tavalisele puurile saigi juurdeehitus sellepärast tehtud, et sügisel soetatud kahest põrsapreilist sai ootamatult viis põrsast ja puuris ei jagunud kõigile enam jooksuruumi. Nüüd on küll kaks põrsapoissi juba oma uues kodus, aga tüdrukud näikse päris rahul olevat, sest jagub jooksuruumi, kui tuju pääle tuleb (ja tihti tuleb
). Ning kui omaetteolemise tuju peale tuleb (mõnikord ikka tuleb), siis leiab igaüks oma nurga ka, kus pikutada ja oma mõtteid mõtelda. Ainus häda selle elamise juures on, et pissile/kakale käime küll puuri saepuru sisse (juurdeehituse vaiba teeme me väga harva märjaks) aga aegajalt juhtub, et kraan läheb juba siis lahti, kui tagumised käpad alles puurist väljas (ehk siis ukse peal seistes). Ja siis kipub meil lävepakk mõnikord märjaks saama
.