Postitatud: 09. jaanuar 2017, 11:28
Olen ikka hädas oma Ukuga 
Uku koos oma venna Brunoga tulid minu juurde elama septembri alguses, nii et koos oleme elanud juba neli ja pool kuud. Alguses olid mõlemad poisid väga viisakad ja leebed. Teistega ühte puuri harjutamine läks üle kivide ja kändude, nii et pidasin õigemaks jätta nad omaette puuri. Ühel hetkel selgus, et mõlemad poisid on pimedad (või näevad väga halvasti). Kuna Ukul enam suuri poisse hirmutada ei olnud võimalik, hakkas ta kiusama Brunot. Korruste vahed puuris on kiikedega turvatud, et Bruno tagaajamisel kusagilt alla ei kukuks. Mina pidin hoolega vaatama, et oma sõrmi liiga lähedale ei jätaks. Võtsin neid tihti tugitooli enda juurde, kus siis Bruno ennast kohe mu riiete alla peitis ja mina oma käsi üleval või üle tugitooli ääre hoidma pidin.
Täna hommikul võtsin ta jooksma, olin ise ka seal (ikka lootuses, et küllap ta ükskord minuga harjub), kui Uku mulle näkku hüppas. Ma ei osanud karta, sest õlal oli ta ennegi olnud. Lihtsalt käis hammastega mu näost üle - haavad ei ole suured, aga on sügavad. Praegu on ta väikesesse puuri üksinda häbenema pandud, aga ausalt öeldes ei kujuta ma endale sellist lemmiklooma küll ette. Kas oleks väga ebaõiglane teda arsti juurde ja tuttu viia? Väike Bruno julgeks ka siis puuris rohkem ringi liikuda.
Uku koos oma venna Brunoga tulid minu juurde elama septembri alguses, nii et koos oleme elanud juba neli ja pool kuud. Alguses olid mõlemad poisid väga viisakad ja leebed. Teistega ühte puuri harjutamine läks üle kivide ja kändude, nii et pidasin õigemaks jätta nad omaette puuri. Ühel hetkel selgus, et mõlemad poisid on pimedad (või näevad väga halvasti). Kuna Ukul enam suuri poisse hirmutada ei olnud võimalik, hakkas ta kiusama Brunot. Korruste vahed puuris on kiikedega turvatud, et Bruno tagaajamisel kusagilt alla ei kukuks. Mina pidin hoolega vaatama, et oma sõrmi liiga lähedale ei jätaks. Võtsin neid tihti tugitooli enda juurde, kus siis Bruno ennast kohe mu riiete alla peitis ja mina oma käsi üleval või üle tugitooli ääre hoidma pidin.
Täna hommikul võtsin ta jooksma, olin ise ka seal (ikka lootuses, et küllap ta ükskord minuga harjub), kui Uku mulle näkku hüppas. Ma ei osanud karta, sest õlal oli ta ennegi olnud. Lihtsalt käis hammastega mu näost üle - haavad ei ole suured, aga on sügavad. Praegu on ta väikesesse puuri üksinda häbenema pandud, aga ausalt öeldes ei kujuta ma endale sellist lemmiklooma küll ette. Kas oleks väga ebaõiglane teda arsti juurde ja tuttu viia? Väike Bruno julgeks ka siis puuris rohkem ringi liikuda.