Postitatud: 05. oktoober 2007, 12:46
Olen olnud chinipidaja juba ca 6 aastat. Minu kogemus selle perioodi jooksul on olnud jahmatav. Minul on surnud selle aja jooksul 4 täiskasvanut chini. Alati olen hoolitsenud, et nad oleksid paaris. Kui kõrvalt kaob ära üks, muretsen mingi aja pärast teise asemele. Kui alguses pidasin emast-isast, sündisid pojad - oli vahva aeg!, siis nüüd viimase paari pidasin isaseid koos. Ära on nad harjunud üksteisega alati, olenemata soost.
Minu mure on selles, et nad on osutunud nii hapraks. Kui märkan haigestumist, siis on vaid heal juhul paari päeva küsimus (tavaliselt loetud tunnid), kui ta sureb.
Olen kogenud suhtumist, et paljud kliinikud chinidega ei tegele. Viimasel ajal edeneb juba niipalju, et suudetakse abi/ravimit anda, aga lootus, et neid päästa õnnestub, on väike. Haigus kulgeb salamisi ja murrab jõuga.
Mul on lihtsalt südamest kahju, et vaatama tingimuste loomisele ja kvaliteetsele toidule ei õnnestu neid viiruste eest kaitsta, nad "justkui" ei suuda oma hapra kehaga vastu panna.
Kirjutatakse nende pikast elueast. Kui ostan chini, siis sooviga, et ta ka elaks niikaua, kui talle keskmiselt lubatakse. Praegusel juhul mu usk on kadumas, et nende rõõmurullidega on võimalik pikaaegset sidet luua peres.
Ma olen nõutu. Ette näha, kust see haigus teda tabada võib, on keeruline. Elamises ei ole võimalik teda ju ka täielikus isolatsioonis teistest koduloomadest ega pisikutest hoida, eriti, kui nad saavad võimaluse toas ringi silgata aeg-ajalt.
Kas tõesti võib olla tegemist nende kodustatud loomade puhul immuunsussüsteemi sellise kahanemisega, mis pärsib nende loomulikku vastupanuvõimet haigustele, mis muidu looduses varitsevad?
Võib-olla on see mõttetu kurtmine, tuleb leppida asjaoluga, et nendel loomadel on oma eripära. Soovin siin tagasisidet chinipidajatelt, kellel on õnn olnud elada mitme-mitme-aastase chiniga koos, mis on teie arvates nende pikaealisuse valem/tingimused?
Minu mure on selles, et nad on osutunud nii hapraks. Kui märkan haigestumist, siis on vaid heal juhul paari päeva küsimus (tavaliselt loetud tunnid), kui ta sureb.
Olen kogenud suhtumist, et paljud kliinikud chinidega ei tegele. Viimasel ajal edeneb juba niipalju, et suudetakse abi/ravimit anda, aga lootus, et neid päästa õnnestub, on väike. Haigus kulgeb salamisi ja murrab jõuga.
Mul on lihtsalt südamest kahju, et vaatama tingimuste loomisele ja kvaliteetsele toidule ei õnnestu neid viiruste eest kaitsta, nad "justkui" ei suuda oma hapra kehaga vastu panna.
Kirjutatakse nende pikast elueast. Kui ostan chini, siis sooviga, et ta ka elaks niikaua, kui talle keskmiselt lubatakse. Praegusel juhul mu usk on kadumas, et nende rõõmurullidega on võimalik pikaaegset sidet luua peres.
Ma olen nõutu. Ette näha, kust see haigus teda tabada võib, on keeruline. Elamises ei ole võimalik teda ju ka täielikus isolatsioonis teistest koduloomadest ega pisikutest hoida, eriti, kui nad saavad võimaluse toas ringi silgata aeg-ajalt.
Kas tõesti võib olla tegemist nende kodustatud loomade puhul immuunsussüsteemi sellise kahanemisega, mis pärsib nende loomulikku vastupanuvõimet haigustele, mis muidu looduses varitsevad?
Võib-olla on see mõttetu kurtmine, tuleb leppida asjaoluga, et nendel loomadel on oma eripära. Soovin siin tagasisidet chinipidajatelt, kellel on õnn olnud elada mitme-mitme-aastase chiniga koos, mis on teie arvates nende pikaealisuse valem/tingimused?