Postitatud: 19. märts 2013, 22:04
Pole jälle hirmus pikalt foorumisse kirjutada. Nii vana olijana pole väga koguaeg midagi jagada ja rõõmustada.
Aga seekord hoopis veidi kurvemaid uudiseid. Ei, karta ei tasu, mõlemad karvakerad veel vudivad mul kodus kenasti ringi.
Samas, vanust neil juba piisavalt (saavad varsti 6 aastaseks), seega on oodatavad ka tervisehädad. Nii saingi pühapäeva öösel 5 ajal magama minnes korraliku šoki. Arnold vedas ennast vaevaliselt pesast välja, ja jäi põrandale lamama. Silmnähtavalt oli midagi viga. Võtsin ta sülle, ja sinna ta jäigi, löts ja õnnetu. Suunurgast tilkus natuke tatti. Minu loomad ei ole kunagi süleloomad olnud, seega oli aeg paanikaks. Võtsime sammud loomade kiirabisse. Esimese hooga sai sooleummistust kahtlustatud, sest väljaheiteid ei olnud.
Tegime röntkeni, mis midagi erilist ei näidanud. Ja siis ta sai veidi soolalahust naha alla turgutuseks. Kodus sai Convalescence pastat ja nutrit. Ja järgmine päev vudis jälle ringi. Aga suurt söömist näha ei olnud. Seega sai ikkagi täna Doktor Triinul külas käidud.
Lisaks käsime Tataris verd andmas. Mul olid kaasas mõlemad loomad, sest ka Sylvester käitub nati veidramalt.
Vereanalüüs midagi hullu ei näidanud, küll aga oli veresuhkur hirmus madal. Seega saidki mõlemad hetkel diagnoosiks insulinoomi ning hakkavad rohtu sööma. Umbes nädala pärast saab infouuendust, kuidas rohi mõjub.
Samas on mul muidugi meeles koguaeg, et insulinoom on ikkagi kasvaja. Seega kunagi peavad nad ilmselt opile minema. Ja opiga või opita, ega väga head ja pikaajalised väljavaated ei ole
Aga seekord hoopis veidi kurvemaid uudiseid. Ei, karta ei tasu, mõlemad karvakerad veel vudivad mul kodus kenasti ringi.
Samas, vanust neil juba piisavalt (saavad varsti 6 aastaseks), seega on oodatavad ka tervisehädad. Nii saingi pühapäeva öösel 5 ajal magama minnes korraliku šoki. Arnold vedas ennast vaevaliselt pesast välja, ja jäi põrandale lamama. Silmnähtavalt oli midagi viga. Võtsin ta sülle, ja sinna ta jäigi, löts ja õnnetu. Suunurgast tilkus natuke tatti. Minu loomad ei ole kunagi süleloomad olnud, seega oli aeg paanikaks. Võtsime sammud loomade kiirabisse. Esimese hooga sai sooleummistust kahtlustatud, sest väljaheiteid ei olnud.
Tegime röntkeni, mis midagi erilist ei näidanud. Ja siis ta sai veidi soolalahust naha alla turgutuseks. Kodus sai Convalescence pastat ja nutrit. Ja järgmine päev vudis jälle ringi. Aga suurt söömist näha ei olnud. Seega sai ikkagi täna Doktor Triinul külas käidud.
Lisaks käsime Tataris verd andmas. Mul olid kaasas mõlemad loomad, sest ka Sylvester käitub nati veidramalt.
Vereanalüüs midagi hullu ei näidanud, küll aga oli veresuhkur hirmus madal. Seega saidki mõlemad hetkel diagnoosiks insulinoomi ning hakkavad rohtu sööma. Umbes nädala pärast saab infouuendust, kuidas rohi mõjub.
Samas on mul muidugi meeles koguaeg, et insulinoom on ikkagi kasvaja. Seega kunagi peavad nad ilmselt opile minema. Ja opiga või opita, ega väga head ja pikaajalised väljavaated ei ole