Postitatud: 04. august 2015, 14:52
Tervitus!
Olen palju aastaid kirjutanud mitmetesse loomateemadesse, alates eilsest on mul asja ka siia pesakesse.
Nüüdsest olen värske villakuomanik.
Minu pea 10 aasta pikkune rotipidajastaaž on kahjuks läbi saanud. Kuna ei ela enam üksi ning nüüdseks olen ka abielus, siis tuleb arvestada ka oma teise poolega ning teha kompromisse ja valikuid. Elus ei saa kõike, mida tahad ning vahel saad seda, millest kaua unistanud oled. Kahjuks või õnneks abikaasa minu rotipidamist ei tolereerinud ning nii nad kahe aasta jooksul kõik väärikasse vanadussurma läksid. See etapp minu elus on läbi saanud. Alguses oli ikka väga raske ja väga raske oli ka siis, kui kunagi ammu selgus, et enam rotte minu elamisse juurde ei tule. Puhkuselt Tartusse tagasi tulles ja esimest korda tühja puuri ees seistes oli kirjeldamatult jube tunne. Iga õhtu oli tühi ja vaikne, kui keegi ei krabistanud tuttavas puuris.
Kuid kus loomad on, sealt nad ei kao. Ning siis rääkisin ma abikaasale, et mu väga ammune unistus on tšintšut kasvatada. See unistus oli mul juba enne seda, kui minust sai rotipidaja. Seega võiks isegi öelda, et tšintšu on see päris Minu Loom. Kuid tol ajal ei olnud ruumi ja võimalusi. Aastatega peitus see uniustus kuskile kaugele südamesoppi, et ehk kunagi... Nüüd, tühja puuri ees seistes tekkis see taas päevakorda ning sain aru, et nüüd ongi see aeg kätte jõudnud. Minu suureks õnneks ei olnud ka abikaasal selle vastu midagi, vaid oli kohe lahkesti nõus. Õhtuti vaatasime kahekesi puuridest pilte ja abikaasa pidas sisustusplaane, kuidas ja mida teha saaks. Kuna suur puur on rottidest olemas, siis seda muret ei olnud, vaja vaid sobivalt sisustada. Ning uus vahetasand ja platvormid teha, need on oma aja ära elanud. Abikaasal juba mõte olemas, järgmine kord, kui Hiiumaale sõidame, teeb uued alused, niikaua saab vanadega läbi veel küll.
Uurisin siis mina kasvatajate kohta ning küsisin ka siit foorumist, kuid vastust ei saanud. Ka netis tuhlates leidsin vaid Seelioni kasvatuse. Ei tahtnud võtta loomapoest ega karusloomafarmist, kogemused on näidanud, et kasvatajalt võttes on loom hoopis teine ja ma tean, keda ma ostan. Ehkki mul on palju olnud ka poeloomi ja praegune 7-aastane küülik on samuti loomapoest pärit ning igati terve ja tubli loom, siis ikkagi, ma eelistasin kasvatajat. Seelionisse kirjutades selgus, et nemad villakutega enam ei tegele, kuid andis ühe teise kasvataja telefoni, kes kasvatab lemmikutena villakuid. Helistasin sinna ning mis selgus- üks 3-kuune poisike on saadaval. Kodus rääkisin abikaasale, et näed, oleks saada. Tema oli samuti nõus. Eelmine kolmapäev käisin siis pisikest vaatamas ja kasvatajaga suhtlemas. Lapsuke oli nii pisike ja armas, et mahtus mulle peopessa ära!
Ning eile oli see päev, kui tibuke meile koju jõudsis, kusjuures mulle tundub, et ta on selle 5 päevaga kasvanud ka. Nimega on selline lugu, et see tuli minuni juba 2 nädalat tagasi, kui läksin küünetehniku juurde oma pulmaküüsi maha võtma. Sueño tähendab hispaania keeles unistust, nii on minu kaks unistust koos ühes nimes. Näkku vaadates selgus, et nimi sobib ja nii ta jäigi. Loomade nimed tulevad alati mulle mingil hetkel, mõni loomake on oma nime oodanud nädal ja rohkemgi, mõnel on nimi enne olemas, kui loom üldse koju jõuab. Selline kummaline värk nendega, aga nii on.
Pisike Sueño on üsna arg, kuid kasvataja ütles, et harjub kiiresti. Seda on ka märgata. Esialgu ehmatas iga krõpsu peale ja puges majja peitu, kuid kummalisem kombel, kui me õhtul abikaasaga puuri ees olime ja meelitasime teda ringi liikuma ja lasime käega ja meie lõhnaga tutvuda, siis muutus ja julgemaks. Kui diivanil olime, siis oli majas peidus, aga kui temaga tegelesime, siis oli palju julgem. Tükk tegu oli, et teda teisele platvormile meelitada, veepudel on ka seal. Igaks juhuks panin kausiga vett ka, et ei tea, millal ta üles julgeb liikuda ja pudeli üles leiab. Pika meelitamise tulemusena ronis ta lõpuks abikaasa käe järgi üles ja edasi läks juba ise mitmed korrad. Vahetasandile ei julgenud siiski minna. Hommikuks oli aga pisike üleval, nägin teda ka joomas ja liigub vabalt igal pool ringi. Kõige rohkem ongi hetkel vahetasandi peal, kõige ülemise platvormi peal pole teda veel näinud. Äkilisi liigutusi veel pelgab ja väga juurde ei tule, kuid kui vaikselt seista ja kätt puuris hoida, siis tuleb käe peale küll ja proovib õrnalt hambaga. Rosinat võttis samuti sõrme vahelt. Mõnikord laseb juba paitada ka, aga esimese hooga jookseb ikka peitu.
Puur on praegu veel armetult lage, aga mitte kauaks. Täna tellisin Bossest ära 2 nurgariiulit ning abikaasa hakkas eile lausa sisustusdisaineriks, vaatas muudkui pilte ja lubas teha majakesi ja kaldteid ja tunneleid ja riiuleid ja mida kõike. Ütles, et saaks vaid puuri kaasa võtta, kui Hiiumaale lähme, et muidu huupi tegemine, siis saaks kohe proovida, kuidas sisse sobib ja kuidas teha.
Suur puur on tore asi küll, aga kui on neli suurt seina, siis pole sellest eriti palju kasu, eksole.
Iseloomult on pisike hästi uudishimulik ja issand jumal, kui kiire!
Ausalt, ma ei kujuta praegu ette, et ma julgeks teda tuppa lahti lasta. Ta on nii pisike ka, kaob ära ja püüa siis sellist välkkiirt pisikest karvapalli. Hüppab, ronib, jookseb lõputult. Vähemalt on tal puuris ka kõvasti jooskuruumi. Õige pea saab puur ka mõnusa tšintšusisustuse. Täna käisn poes ja ostsin liiva ja liivavanni ära, oleks mõne toru ka võtnud, aga polnudki, tühi silt oli ainult alles.
Sellega annan siis mina ka oma panuse, et Villakhiirte villa päris välja ei sureks.
Olen palju aastaid kirjutanud mitmetesse loomateemadesse, alates eilsest on mul asja ka siia pesakesse.
Nüüdsest olen värske villakuomanik.Minu pea 10 aasta pikkune rotipidajastaaž on kahjuks läbi saanud. Kuna ei ela enam üksi ning nüüdseks olen ka abielus, siis tuleb arvestada ka oma teise poolega ning teha kompromisse ja valikuid. Elus ei saa kõike, mida tahad ning vahel saad seda, millest kaua unistanud oled. Kahjuks või õnneks abikaasa minu rotipidamist ei tolereerinud ning nii nad kahe aasta jooksul kõik väärikasse vanadussurma läksid. See etapp minu elus on läbi saanud. Alguses oli ikka väga raske ja väga raske oli ka siis, kui kunagi ammu selgus, et enam rotte minu elamisse juurde ei tule. Puhkuselt Tartusse tagasi tulles ja esimest korda tühja puuri ees seistes oli kirjeldamatult jube tunne. Iga õhtu oli tühi ja vaikne, kui keegi ei krabistanud tuttavas puuris.
Kuid kus loomad on, sealt nad ei kao. Ning siis rääkisin ma abikaasale, et mu väga ammune unistus on tšintšut kasvatada. See unistus oli mul juba enne seda, kui minust sai rotipidaja. Seega võiks isegi öelda, et tšintšu on see päris Minu Loom. Kuid tol ajal ei olnud ruumi ja võimalusi. Aastatega peitus see uniustus kuskile kaugele südamesoppi, et ehk kunagi... Nüüd, tühja puuri ees seistes tekkis see taas päevakorda ning sain aru, et nüüd ongi see aeg kätte jõudnud. Minu suureks õnneks ei olnud ka abikaasal selle vastu midagi, vaid oli kohe lahkesti nõus. Õhtuti vaatasime kahekesi puuridest pilte ja abikaasa pidas sisustusplaane, kuidas ja mida teha saaks. Kuna suur puur on rottidest olemas, siis seda muret ei olnud, vaja vaid sobivalt sisustada. Ning uus vahetasand ja platvormid teha, need on oma aja ära elanud. Abikaasal juba mõte olemas, järgmine kord, kui Hiiumaale sõidame, teeb uued alused, niikaua saab vanadega läbi veel küll.
Uurisin siis mina kasvatajate kohta ning küsisin ka siit foorumist, kuid vastust ei saanud. Ka netis tuhlates leidsin vaid Seelioni kasvatuse. Ei tahtnud võtta loomapoest ega karusloomafarmist, kogemused on näidanud, et kasvatajalt võttes on loom hoopis teine ja ma tean, keda ma ostan. Ehkki mul on palju olnud ka poeloomi ja praegune 7-aastane küülik on samuti loomapoest pärit ning igati terve ja tubli loom, siis ikkagi, ma eelistasin kasvatajat. Seelionisse kirjutades selgus, et nemad villakutega enam ei tegele, kuid andis ühe teise kasvataja telefoni, kes kasvatab lemmikutena villakuid. Helistasin sinna ning mis selgus- üks 3-kuune poisike on saadaval. Kodus rääkisin abikaasale, et näed, oleks saada. Tema oli samuti nõus. Eelmine kolmapäev käisin siis pisikest vaatamas ja kasvatajaga suhtlemas. Lapsuke oli nii pisike ja armas, et mahtus mulle peopessa ära!
Ning eile oli see päev, kui tibuke meile koju jõudsis, kusjuures mulle tundub, et ta on selle 5 päevaga kasvanud ka. Nimega on selline lugu, et see tuli minuni juba 2 nädalat tagasi, kui läksin küünetehniku juurde oma pulmaküüsi maha võtma. Sueño tähendab hispaania keeles unistust, nii on minu kaks unistust koos ühes nimes. Näkku vaadates selgus, et nimi sobib ja nii ta jäigi. Loomade nimed tulevad alati mulle mingil hetkel, mõni loomake on oma nime oodanud nädal ja rohkemgi, mõnel on nimi enne olemas, kui loom üldse koju jõuab. Selline kummaline värk nendega, aga nii on.
Pisike Sueño on üsna arg, kuid kasvataja ütles, et harjub kiiresti. Seda on ka märgata. Esialgu ehmatas iga krõpsu peale ja puges majja peitu, kuid kummalisem kombel, kui me õhtul abikaasaga puuri ees olime ja meelitasime teda ringi liikuma ja lasime käega ja meie lõhnaga tutvuda, siis muutus ja julgemaks. Kui diivanil olime, siis oli majas peidus, aga kui temaga tegelesime, siis oli palju julgem. Tükk tegu oli, et teda teisele platvormile meelitada, veepudel on ka seal. Igaks juhuks panin kausiga vett ka, et ei tea, millal ta üles julgeb liikuda ja pudeli üles leiab. Pika meelitamise tulemusena ronis ta lõpuks abikaasa käe järgi üles ja edasi läks juba ise mitmed korrad. Vahetasandile ei julgenud siiski minna. Hommikuks oli aga pisike üleval, nägin teda ka joomas ja liigub vabalt igal pool ringi. Kõige rohkem ongi hetkel vahetasandi peal, kõige ülemise platvormi peal pole teda veel näinud. Äkilisi liigutusi veel pelgab ja väga juurde ei tule, kuid kui vaikselt seista ja kätt puuris hoida, siis tuleb käe peale küll ja proovib õrnalt hambaga. Rosinat võttis samuti sõrme vahelt. Mõnikord laseb juba paitada ka, aga esimese hooga jookseb ikka peitu.
Puur on praegu veel armetult lage, aga mitte kauaks. Täna tellisin Bossest ära 2 nurgariiulit ning abikaasa hakkas eile lausa sisustusdisaineriks, vaatas muudkui pilte ja lubas teha majakesi ja kaldteid ja tunneleid ja riiuleid ja mida kõike. Ütles, et saaks vaid puuri kaasa võtta, kui Hiiumaale lähme, et muidu huupi tegemine, siis saaks kohe proovida, kuidas sisse sobib ja kuidas teha.
Suur puur on tore asi küll, aga kui on neli suurt seina, siis pole sellest eriti palju kasu, eksole. Iseloomult on pisike hästi uudishimulik ja issand jumal, kui kiire!
Ausalt, ma ei kujuta praegu ette, et ma julgeks teda tuppa lahti lasta. Ta on nii pisike ka, kaob ära ja püüa siis sellist välkkiirt pisikest karvapalli. Hüppab, ronib, jookseb lõputult. Vähemalt on tal puuris ka kõvasti jooskuruumi. Õige pea saab puur ka mõnusa tšintšusisustuse. Täna käisn poes ja ostsin liiva ja liivavanni ära, oleks mõne toru ka võtnud, aga polnudki, tühi silt oli ainult alles. Sellega annan siis mina ka oma panuse, et Villakhiirte villa päris välja ei sureks.