Postitatud: 09. juuni 2012, 08:54
Alguses kui lemmikloom tuleb on temast nii põnev kirjutada. Talle on kõik uus ja huvitav ning just sel ajal toimub ka usalduslike sõprussidemete loomine.
Võtsin eile Bibi sülle. Ta oli väga rõõmus ja põrkas vahepeal. Selline tunne, et Bibil on vedrud all. Paar korda püherdas mu põlvedel nagu siis kui ta liivavanni võtab. Väike karvapall niheles ja sügeles ning lõpuks turtsatas pahaselt. Sain aru küll, et ta tahab jooksma minna. Huvitav on see, et tavaliselt peaksid villakhiired sellise soovi juures ise sülest maha hüppama, kuid Bibi ootas minu luba. Võibolla on talle kätevahelt põgenemise mõte võõras?
Paari tunni pärast tahtsin hiirekest puuri panna. Juba valmistusin tema püüdmiseks. Bibi istus, käpakesed ilusasti kõhu all ja ei kavatsenudki ära joosta. Sügasin ettevaatlikult tema vurru juurest, siis tegin pai.. Mõtlesin, et äkki jooksis ta toas peaga vastu seina, kuid olen juba esimesest päevast alates aru saanud, et tegu ongi natuke teistsuguse villakhiirega. (See peaga vastu seina jooksmise mõte oli täiesti reaalne hirm, sest Bibi on joostes nagu püssikuul. Ikka kuulen mütse, kui ta jooksu enne seina pidama ei saa.) Puuri panemine lõppes sellega, et jäime mõlemad diivanil magama. Villak peitis oma nina minu sülle jäi tukkuma. Vahepeal krigistas ainult hambaid.
Võtsin eile Bibi sülle. Ta oli väga rõõmus ja põrkas vahepeal. Selline tunne, et Bibil on vedrud all. Paar korda püherdas mu põlvedel nagu siis kui ta liivavanni võtab. Väike karvapall niheles ja sügeles ning lõpuks turtsatas pahaselt. Sain aru küll, et ta tahab jooksma minna. Huvitav on see, et tavaliselt peaksid villakhiired sellise soovi juures ise sülest maha hüppama, kuid Bibi ootas minu luba. Võibolla on talle kätevahelt põgenemise mõte võõras?
Paari tunni pärast tahtsin hiirekest puuri panna. Juba valmistusin tema püüdmiseks. Bibi istus, käpakesed ilusasti kõhu all ja ei kavatsenudki ära joosta. Sügasin ettevaatlikult tema vurru juurest, siis tegin pai.. Mõtlesin, et äkki jooksis ta toas peaga vastu seina, kuid olen juba esimesest päevast alates aru saanud, et tegu ongi natuke teistsuguse villakhiirega. (See peaga vastu seina jooksmise mõte oli täiesti reaalne hirm, sest Bibi on joostes nagu püssikuul. Ikka kuulen mütse, kui ta jooksu enne seina pidama ei saa.) Puuri panemine lõppes sellega, et jäime mõlemad diivanil magama. Villak peitis oma nina minu sülle jäi tukkuma. Vahepeal krigistas ainult hambaid.