Postitatud: 04. detsember 2007, 09:36
Päris alguses oli mul järjest kaks isast rotti (siis aastal 1993). Kahjuks nad surid õige noorelt - polnud meil õigeid pidamistingimusi ning teadmisi rotikasvatusest. Ise olin siis alles ka 10- aastane. Hoidsin rotte hästi (st ei kiusanud, nagu mõned lapsed võib olla), aga ei teadnud midagi sellest, et tuuletõmbus on väga ohtlik jne.
Kui järgmist rotti võtma hakkasime, oli poes juhuse tahtel kõige särtsakam just emane. Nii otsustasimegi emastega õnne proovida ja kõik läkski hästi - ostsime korraliku puuri ja rott elas peaaegu 3-aastaseks (kusjuures polnud üldse haige).
Nüüd olengi emaste juurde jäänud, kuigi mul poleks ka isaste vastu midagi, sest emased on tõesti parajad rahmeldised!
Kui järgmist rotti võtma hakkasime, oli poes juhuse tahtel kõige särtsakam just emane. Nii otsustasimegi emastega õnne proovida ja kõik läkski hästi - ostsime korraliku puuri ja rott elas peaaegu 3-aastaseks (kusjuures polnud üldse haige).
Nüüd olengi emaste juurde jäänud, kuigi mul poleks ka isaste vastu midagi, sest emased on tõesti parajad rahmeldised!