Postitas Lind1100 » 07. mai 2018, 17:59
Kanad on ennast ära hellitanud. Esimest korda elus näen, kuidas üks kana vaatab vihmaussi ... teine ... kolmas. Ei huvita. Kukk igaks juhuks näitab, et näe, suur priske vihmauss. Ikka ei huvita. Kukk ise jätab siis ka loomakese rahule. Vihmauss poeb mulda peitu tagasi.
Aga juust läheb ikka kaubaks. Juust on võitmatu. Juustu pärast ronitakse Linnule hea meelega sülle. Kui teine käsi rusikasse unustada, koputatakse nokaga käeseljale. Ehk on seal veel juustu. Kui peopesa ülespoole keerata, jäädakse asjaga rahule - lapikus käes ei saa midagi peidus olla, nii palju teab kana küll.
Vahepeal viskab isa aknast kanadele saia. Donnale, pere pisikesele saksa lambakoera krantsile, tuleb kade meel peale. Endal kõht küll täis, kuid ega kanadele saa ju saia jätta. Tuleb sai pihta panna ja hädaga pool sellest sisse väntsutada. Teine pool peidetakse ära. Vares puu otsast vaatab pealt. Kui Donna on mujale asjatama läinud, lennatakse puu otsast alla ja omistatakse saiatükk.
Inimesed, märgake head, mitte halba! Kõik pole nii nagu paistab.
Ettevaatust, rott on väljas!