Hei! Ma pole siin foorumis vist pea nädal aega lugemas käinud. Aga praegu mõtlesin, et tulen ja kirjutan oma eilsest päevast, rääkimine vahel ju aitab. Mul oli eile lihtsalt niiiiiiiiiii emotsionaalselt raske päev, nii kurnas ära. Ühesõnaga, eile enda cavalieri pestes peale jalutuskäiku ja teda vannist välja tõestes ta niuksatas. Ja see pole normaalne mitte kuidagi, niisama ta ei niuksata. Otsisin siis vigastust, pigistasin käppasid õrnalt, et kas on valus kuskil, igalt poolt otsisin- ei midagi. Jätsin siis rahule mõneks hetkeks, aga muret peast välja ei visanud. Mõne aja pärast ma kutsusin teda enda juurde, aga ükskõik, mis ma ka ei teinud, ta ei tulnud enda pesast ära. Täiesti võõras käitumine tema puhul. Niisiis ma tõstsin ta enda juurde diivanile ja hakkasin uuesti teda üle vaatama, kuniks ma leidsin tal tagumiku juures punni.. aga väga suure, tema pisikese keha juures ka, terve ta üks pool tagumikust oli täis seda punni. Ma olen ennegi kuulnud pärakupaunadest, aga kuna see nii suur oli, siis mul automaatselt tekkis paanika, et aga mis siis, kui tal on kasvaja. Sellistel hetkedel olen ma väga mitte võimeline enda emotsioone kontrolli all hoidma ja lihtsalt nutsin. Nutsin teel taksos loomade kiirabisse, nutsin ka seal eesruumis. Edasi paigutati meid kabinetti ootama, kuniks mingi arst vabaneb. Ootasime 2 h ja lõpuks kui meie arst tuli, siis ütleski, et see on pärakupaun. Otsustasime teha narkoosi, kuna tal oli nii valus. Kui ta lõpuks seda puhastama hakkas, siis ütles, et pärakupaun on kadunud. Katsus ja katsus, aga ei leidnud. Lasi siis mul katsuda, no täiesti alles oli. Ja seda oli võimatu mitte tunda, see oli nii suur ja nii kõva ja terve pool tagumikku oli seda täis. Siis ta arvas, et see lihaspinge ja et kasvaja ei ole, kuna selle tõenäosus on nii väike. No minu haiguse tõenäosus on 1 inimene 100 000-st, nii et mind selline väide kuidagi ei veena. Õnneks ta kutsus teise vanema arsti ka vaatama ja temalgi läks aega, et aru saada täpsemalt, kuid lõpuks hakkas ikkagi pärakust midagi tulema, et siiski pärakupaun, aga enne nad pole näinud nii suurt ja tugevat. Aga noh, võite arvata, kui vastik tunne see teadmatus oli kogu see aeg ja lootus, et midagi hullemat siiski pole. Ja ega ma ei ütle, et ma nende arstidega rahule ei jäänud või noh selle noorema arstiga, minu arust on see loomulik, et me kõik õpime ja ei tea kõike, aga mulle ei meeldi, kui püütakse leida lihtsalt mingeid loogilisi seoseid, et mis see olla võiks, kui ei leia mingile asjale põhjendust, nagu minu haigusloo alguses perearst ütles, et pole sul mingit kopsupõletikku ja lõpuks kuid ja kuid hiljem tuli siis välja, et eluohtlik haigus on. Mul on elus olnud neid olukordi nii mitmeid, kus niimoodi ei usuta minu kaebusi. Kahtlemine on normaalne, aga kui koju saadetakse, siis see on minu jaoks vastuvõetamatu. "Õnneks" on mul neid tõsisemate haiguste kogemusi piisavalt, et kui mind koju saadetaks, siis ma ei nõustuks sellega, ilma uuringuteta, ilma põhjalikuma vaatluseta ma ei oleks nõus või mingi teise arsti arvamusega. Muidugi võib välja tulla, et polegi midagi hullu, aga niisama ei saa selliseid asju jätta. Ma ei tea, kas ma suudan enda pointi selgeks teha. Mu elukaaslane ka ütles mulle, et hea, et sa selline oled selliste asjade koha pealt, et kui tema seal oleks olnud minu asemel üksinda (ta oli minuga koos), siis kaks meest koos oleksidki võibolla jätnud selle lihaspingeks ja koju ära läinud.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea!
Ega ma ei "heidi" seda nooremat arsti, ta kindlasti õppis sellest, ka see vanem arst ja minu arust need olukorrad on head, need keerulisemad, meile kõigile õppimiseks, kuidas sa muidu õpidki.
Lihtsalt, kui ise tunned, et on midagi ikka väga valesti, siis ei tasu enda "jonni" jätta, võibolla on siis see minu point. Ja ei tee paha ka arstidel rohkem tõsiselt võtta patsientide kaebusi. Selle kohapealt on minu reumatoloog väga hea näide, sest ta ei lase kõrvast mööda ühtegi mu kaebust ja ei löö käega millelegi.
Hea tunne on kohe käia tema juures, sest ma tean, et mind võetakse seal tõsiselt. Mitte, et mind see noorem arst seal loomade kiirabis poleks võtnud, võttis ju, kutsus teise arst kohe kenasti.
Lihtsalt mõtisklesin üleüldiselt.
Nüüd siis on meil raviplaan ja vaja veel mitu korda käia. Vaene kutsu oli eile narkoosi pärast nii mitte tema ise. Tahtis omaette ainult olla ja magada. Täna juba palju rohkem enda moodi. Nii hea tunne kohe! Mu "ema" süda oli ikka niiiiii mures eile, et jube.