Minu kogemuse järgi on rottide tigedusel kaks põhjust. Esimene on kas hoolimatu kohtlemine, sotsialiseerimatus või nii, ja see on reeglina väljaravitav (enam-vähem). Teine põhjus, miks mõni rott ei taha kohe üldse suhtlemist ega käppimist ja sageli ka oma puurikaaslastega läbi ei saa, on mingi sihemine häda. See ei paista väljapoole, aga põhjustab rotile pidevat valu või ebamugavustunnet ja loomulikult on selline loom rabe ja turtsakas, halvemal juhul kogu maailma peale vihane.
Tavaliselt surevad sellised rotid oma sisemise haiguse kätte suht ruttu, aga see ei ole alati reegel - üks mu algusest peale kõige viletsama olekuga rott elas oma vendadest kaugelt kauem. Samas teine, kes mind tõepoolest paaril korral veristas nii, et sõna otseses mõttes vererada oli järel, kuni ma vannituppa sain, ja igal õhtul oma kolmele vennale tappa andis, kuni nood keeldusid lõpuks temaga ühes puuris olemast, suri suht ruttu. Pealtnäha polnud tal viga midagi, sõi ja liikus normaalselt, aga silmad olid alati tigedalt kissis (tema ja üks vend olid valged, aga selle pahatahtliku piraadiilme järgi ma neil vahet tegingi). Ma teda ei lahanud, ja on muidugi ka kolmas võimalus - et loom ongi sünnist saadik puhas õelusekott, aga ma arvan, et see on kaduvväike võimalus siiski. Kuna ta suht noorelt suri, siis ma arvan, et tal seesmiselt oli ikka väga paha olla ja viimaks ta ei pidanudki sellele enam vastu.
Praegu on mul alles üks kahest leidlapsest, ilus suur paks rotiisand, kellele ei meeldi sõrmede võre vahelt puuri toppimine. Puuris ma võin oma kätt hoida ja talle ka pai teha, välja tuleb ta ka, aga süles ta ei taha eriti olla (kuigi ma hea meelega teda nätsutaks ja vahel teengi seda) ja kui sõmed liiga ligi panna, kipub neid krahmama, nii hammaste kui käppadega. Omast kogemusest võin öelda, et enamus rotte saab väga hästi aru (no noored ja lollid ehk mitte, aga harjuvad ruttu), mis on toit ja mis on sõrm. Toidust sõrme ei haarata kunagi nii rabaki ega vihaga, vaid lihtsalt - haaratakse. Tavaliselt sellega verejooksud ei kaasnegi. Kui rott ikka hammustada tahab, mitte lihtsalt toitu võtta, st konkreetselt ründab, siis võib veri lennata niiet! Harjunud rotid võivad küll su sõrme haarata ja arvata, et terve näpp koosneb jogurtist või pasteedist, aga nad tabavad ruttu ära, kustmaalt lõpeb nämm ja algab sõrm.
Samas, see praegune saks saab aga aru, kui ma võre vahelt talle nämmi annan ega raba sellisel juhul mu sõrme. Kuna aga lauatelefon on just tema puuri ja arvuti vahel, siis iga kord pean telefoni võttes jälgima, et käsi võrele liiga ligidale ei lähe, sest siis pole nalja.
Ühesõnaga, mis ma tahan öelda - võimalikult palju tegeleda, tegeleda ja veelkord tegeleda. Anda sõrme vahelt ja otsast nämmi, nii süles, laual kui puuris, rääkida rahulikult ja kutsuda nimepidi (mul on kõik rotid väga ruttu oma nime ära õppinud ja isegi kui on mitmekesi puuris, siis igaüks teab täpselt, keda ma kutsun). Mõnele rotile ei meeldi külje pealt katsumine, aga tasakesi pea pealt silitamise kannatavad ära küll. Ja kui süles on, siis kõhvitseda selja pealt ja põse pealt, kasvõi musi anda pea peale
Majahaldjate Heaolu Edendamise Selts ja Võlukunsti Ministeerium On Jobud Grupp teatavad: "Mehed, kes surmakuulutusi loevad, ei tea kunstist midagi!"