Vahepeal on elu nii põnevaks läinud, et pole üldse siia kirjutama jõudnud. Karvavahetus on täielikult läbitud ja ilus tumetume suvekasukas seljas.
Kuskil paar nädalat tagasi olin parasjagu bussis kodupoole tiksumas, kui ETLi facebooki lehelt jagati kuulutust leitud tuhkrust. Kiirelt sai jutt läbi loetud ja võtsin kohe Heleriga ühendust. Plaan teine tuhkur Häppile kõrvale võtta oli nagunii plaanis, kuigi pigem tegin plaane uue kutsika võtuks. Läks veel mõni päev mööda ja tuli valida, kas lähen järgi või annan kellelegi teisele võimaluse. Ja nii ma siis ühel pühapäeval võtsin suuna sinna Keila poole. Eksisin vähemalt kolm korda ära teepeal, sest talul puudus aadress - tänapäevane katastroof
Kiirelt mõned küsimused, tuhkur sai puuri ja võtsin suuna tagasi linna. Teepeal helistasin veel Helerile, sest kiibi/arstil käimise küsimus jäi leidjatelt küsimata. Sõitsin kiirelt Västrikust läbi ja kontrollisin kiipi, mida ei leitud ning läksime koju. Samal päeval oli plaan viimane nurk seina tapeediga katta, seega olid tuhkrud mõlemad transpordipuurides ja magasid rahulikku und teineteise olemasolust midagi teadmata. Siis lasin neid kordamööda välja ning järgmisel päeval kokku. Peale esimest tundi mõtlesin, et pean Helerile helistama ja tuhkrule siiski teise kodu leidma - sain teada, et mu Häps on täielik terrorist. Poiss ei tohtinud "oma nurgast" välja astuda, toidule läheneda, diivanile ega minu lähedusse tulla, sest kohe oli kisa lahti. Seda karjumist harrastab Häps veel siiani vahel, aga poiss oskab talle ka kohta kätte näidata nüüd ja ei jookse kohe peitu.
Kui nüüd lähemalt temast rääkida, siis tegemist poisiga nagu öeldud ja nimeks sai Hubert. Nimesid sai proovitud mitmeid, aga see jäi kuidagi püsima, sobis talle hästi. Värviks on soobel. Vanust ennustada raske, Triin Västriku kliinikust pakkus et paariaastane ta olla võiks. Passi läks sünniaastaks 2013. Tegemist korralikult kasvatatud loomaga, väga inimsõbralik, käib ilusti liivakastis, traksidega jalutab samuti hästi. Süüa eelistab krõbinat, kui olen miski lihaprodukti ette andnud, siis natuke näksib aga läheb sööb ikka krõbinaid ning Häps veab kiirelt värske kraami oma kaussi.
Harjumisprotsess kestab neil siiani, vahel on täitsa tunne, et annaks alla, aga siis tuleb järgmine vähe ilusam hetk ja kõik on nagu tore. Kui muidu elas Häppi mul ilma puurita, siis nüüd pidin puuri hankima, et nad öösiti üle minu uksteist üksteist taga ei ajaks. Puuri sai pandud 3 kiike, üks riidest toru ja üks pesa. Ometi ei suuda nad üksteist mitte torkida ja seda läbilõikavat kisa olen endiselt vahel sunnitud kuulama. Jalutama minnes ei hakka ilmselgelt kahte puuri/kotti kaasa tassima, seega peavad nad ühte jagama ning siis bussis vaadatakse nagu veaks ma tulnukaid
Kui te keegi olete sattunud bussis seda kisa kuulama, siis ma ei piina neid vaid Häppi annab oma õigustest väga häälekalt märku. Siiski on ka hetki kus koju tulles avastan nad koos kotis magamas, millest võib järeldada, et ära süüa nad üksteist ei plaani.
Väga pikk jutt sai, seega hetkel rohkem jätka ja pilte saab mõlemast homme