Postitas nuki8 » 09. september 2014, 19:19
Mul on kogemused noorte nümfkakaduudega. Minu eesmärk oli nad saada hästi taltsaks. Sussutasin neid tibust alates, sellest ajast kui nad veel pesas olid. Meil oli hea kontakt.
Kui nad aga õppisid lendama oli kõik. Mina olin nagu tühjus nende jaoks. Nümfkakaduudele lausa meeldis minu juurest eemale lennata. Jätsin nad rahule, sest ma ei viitsi taltsutamatuid linde taga ajada, eriti kui sellel nagunii mingit tulemust ei ole. Muidugi see ei tähendanud, et ma päris käega lõin. Lindu on vaja mõista. Aru saada mis tema elus parasjagu toimub. Minu noored linnud olid avastanud oma jõu. Inimlastelgi lööb teatud vanuses mässumeelsus välja. On vaja kannatlikkust ja kohandada õpetamise meetodeid.
Niisiis jätsin nümfid jõudu avastama ja mängima. Iga päev püüdsin veidi neid õpetada, meelitades noori käele lendama. Kui see iga möödus, said neist väga toredad käelinnud, kes ise tundsid inimeste vastu huvi.
Palju kuid tagasi võtsin omale ühe noore isase viirpapagoi. Teda oli harjutatud käega tibust alates, kuid eriline käelind ta küll polnud. Võimalik, et sel hetkel oli tal see jõu avastamise periood.
Leidsin nipi, kuidas viirut käele meelitada (et ise lendab puurist välja minu käele). Puuris linde ma ei sega. Vältisin teda sundimast midagi tegema, ainult meelitasin. Hiljem õnnestus minna toidu peale üle, mida käes hoidsin. Püüdsin talle lihtsaid käsklusi õpetada, milled noor viirpapagoi selgeks sai. Siis aga jätsin ta rahule. Üldse enam ei õpetanud ega palunud tal midagi teha. Mulle tundus, et viirukas lendab käele ainult siis kui midagi saab, kuid päriselt mind ei usalda. Kaotasin tahte teda edasi õpetada. Sest linnul tekkis õppimises seisak. Muidugi võimaldasin papagoile palju vabadust, kuid ei tegelenud temaga enam. Vahepeal juhtus aga lugu mis mulle meelde jäi. Üks teine lind lendas mu õlale. Viirpapagoi muutus kadedaks ja ajas selle linnu mu õlalt minema, lennates ise hetkeks tema kohale minu õlal.
Paar nädalat tagasi eraldasin isase ja emase linnu eraldi puuri, teise tuppa. Puur on harjumatult väike nende jaoks. Ennem elasid nad 2m puuris kuid nüüd minimaal mõõtudega viirpapagoide puuris. Isane oli hästi õnnelik, kui sai tiibu sirutama. Rääkisin nende toas telefoniga, kui keegi mu selja külge maandus ja natukese aja pärast ära lendas. Siis tegi isane viirpapagoi seda veel teisegi korra.
Alustasin uuesti tema õpetamist. Alguses pakkusin toitu käelt, siis võtsin toiduämbri sülle ja pakkusin linnule tühja kätt. Viirukas vuhises kardinapuult käele ja tõstsin ta toiduämbri äärele sööma. Nüüd on ta maandunud voodile, kui me seal istume ja juttu räägime.
Tasapisi kasvab viiruka usaldus meie vastu ja meie püüame talle meelejärgi olla.
Ei oska anda sinu viiruka õpetamiseks nõuandeid, sest iga lind on eraldi isiksus. Kui vaatan oma viirukate käitumist, siis tundub et isane lind on emasele eriliselt pealetükkiv. Emane tõrjub ja kädiseb vihaselt, kuid isane ikka surgib teda. Kui aga emane nokaga tõrjub isast, paistab see isasele väga meeldivat. Hakkab koogutama ja lööb oma häälepaelad valla. Kaks emast, kui neil on arusaamatusi võtavad teineteise ähvardust arvesse. Huvitav on see, et pealetükkiv pool ei lenda ära vaid hakkab ennast näiteks puhastama. Et mõista kuidas linnule läheneda ja teda õpetada oleks hea tunda viirpapagoide kombeid.