Mhmh, sellega arvestasin ka, kuid hea, et uuesti rõhutasid, kuna veidi tekitas segadust see. Et noh, loogiline ju oleks, et kui poja umbes 4,5 nädalane, võib ka ema temast uuesti tiineks jääda, aga samas eraldada/loovutada soovitatakse umbes 6-nädalaselt. Igatahes nüüd need asjad päris selged.
Eile ma siis alustasin juba tutvustamist. Igaks juhuks võtsin veepritsid ja maiused kõrvale ja läkski lahti. Kasuks tuli ilmselt ka see, et mul juba paar-kolm päeva olid emme-laste ning issi puurid kõrvuti olnud (mitte päris üksteise vastas muidugi). Eile siis algatuseks proovisin seda varianti, et lükkan puurid päris kokku, siis Karri ja Klutt veidi nuusutasid üksteist sealt, aga väga tähelepanu ei pööranudki.
Seejärel proovisin seda lõhnaga harjutamist neid kordamööda sülle võttes. Kõik tundus väga sõbralik, proovisin siis selle neutraalse pinna ka ära. Mul suur-lai voodi, kus olid puhtad voodiriided ka ning lisaks pole Karri seal väga ammu käinud ka. Keskele panin ka tekikuhja. Ma ikka ootasin väikese värinaga, et midagi toimuks vms, aga ei miskit. Uudistasid teineteist veidi, olid üsna julged. Kuigi issi tundus kohati veidi segaduses olevat, et mis see väike siin siblib ta külje all.
Igatahes mitte ainsamatki ohumärki ega agressiivsusekübet polnud. Lõpuks istusin ja viskasin vahepeal pikaligi ise sinna voodile. Mõlemad käisid mu peal ja ümber ja said muidu omavahel hästi hakkama.
Kuna see eilne oli niivõrd üllatav mu jaoks (olin valmistunud millekski raskemaks), siis proovisin täna hommikul sedasama asja uuesti. Jälle jooksid koos ringi, ronisid kordamööda teineteisest üle, ühe korra pisike piiksus, kui issi lihtsalt nagu nuusutas teda veidi pikemalt.
Siis mõtlesin, et lasen nad kokku ka diivanil, kus Karri pidevalt ringi tatsab. Jälle ei midagi peale sõbralike põgusate kontaktide ja niisama koos ringi jooksmise. No tegin siis veel suurema sammu (kuna mõlemad tundusid tõesti rahulikud ja rõõmsad ja sõbralikud, arvasin, et võin üsna kiiresti edasi minna) ehk siis panin nad riiulile, mis on Karrile samuti vägagi kodune koht. Seal ei saa küll suurt vahemaad joosta vms, aga on pigem just selline omaette olemise koht, kus saab ka päeval uinakut teha (suures pappkarbis). Seda karpi võib küll kohe väga Karri omandiks pidada isegi. Seal oldi muidu jälle väga sõbralikud, Karri lubas Klutil esialgu igal pool käia. Vahepeal ikka nuusutas pisikest ja võttis enam-vähem kahe käpaga ümbert kinni, pisike häälitses selle peale kergelt, aga samas valus ei olnud tal kindlasti. Mingil hetkel võttis Karri tal õrnalt hammastega turjast kinni ja lohistas sinna pappkarpi. See lohistamine nägi välja täpselt samasugune, nagu emmegi rotilastega vahepeal ikka teeb. Samas nüüd issi tirimise peale ei karjunud lapsuke nii palju, kui tavaliselt emme puhul. Sellist turjast/nahast tirimist oli päris mitu korda ning vahepeal limpsis isa poega kergelt ja tegi midagi sellist nagu koerad end nakitsedes teevad. Kusjuures vahepeal hakkas Klutt riiulilt alla kukkuma (õnneks pehme diivan all kohe), üritas end meeleheitlikult üles vinnata ning enne, kui ma jõudsin käed külge panna, tiris Karri ta juba isalikult ilusti riiulile tagasi. Igatahes ainus märgi moodi asi on pisikese piiksumine, kui isa teda parajasti tugevamini katsub või nuusutab. Ka ei näita pisipõnn mingeid hirmu märke, vaid pigem just ise käib issil järel ja poeb ta külje alla. Hetkel on nad jälle diivanil (siit mul hea vaade ka), jooksevad ringi ja tahavad ikka diivanikatte alla pugeda, vahepeal on kuulda pisikese piiksumist.
Jah, ma lootsin, et see tutvustamine ei tule väga keeruline, kuna Karri on alati sõbralik ja leebe loomuga olnud. Samuti nad mõlemad ju ka noored, aga kas ma tõesti niiii lihtsalt pääsengi sel korral?! Mis teie sellest loost arvate?
Muidu vabandan, kui ma liiga tüütult pikki ja põhjalikke asju kirjutan siin igale poole.