Tere jälle.
Ma olen endiselt täielikult vaimustuses oma küülikust ja tundub, et see ei vaibugi.
Oleme koos olnud küll vaid viis kuud, kuid tundub, nagu oleks Ta mu kõrval olnud terve mu elu. Loom, kes laseb mul endaga kõike teha ja usaldab täielikult.
Ta on väga asjalik ja aktiivne loomapoiss, kes hea meelega müttab toas ringi ja otsib lähedust. On rahulik, kui Teda vastu kaela surun ja kallistan ( vahel, kui eriti suur hellushoog tuleb
) ja kannatab ära ka mu musitamised.
Hambaid käime siiski iga kuu lõikamas, olgugi, et närib ise samuti asju. Tal on päris tugevasti valehambumus ja see on tegelikult vägagi kurb.
Ehkki Ta meile korra voodisse märgistas, ei taha ma ikkagi võtta riski ja Teda kastreerimisele viia. Arvan, et probleemi ei ole ja ehk rohkem ei juhtu. Kui juhtub, siis pean end kokku võtma ja palvetama..
Küüsi laseb Ta kodus ise lõigata imehästi, sest mu süles on Ta õnneks rahulikult.
Kaalu on Tal kümnenda mai seisuga 1700gr.
Tegelikult on tegu ikkagi väga rahumeelse loomaga. Ma alguses pelgasin, et istun nüüd öösiti üleval ja kuulan, kuidas Ta puurivõrega laamendab, aga absoluutselt mitte. Ta sööb oma kõhu täis, kui me tule kustutame ja heidab siis samuti magama. Selle viie kuu jooksul on Ta vist kahel ööl ainult mingit mürglit teinud.
Vaesel Emilil on praeguste ilmadega muidugi väga-väga palav. Katsume Ta enesetunnet parandada ning paneme jääs veepudeli puuri ning märja rätiku viskame üle puuri. Tundub, et vähe leevendab küll, sest kõrvad ei ole väga tulised.
Igatahes tunnen, kuidas minu süda kuulub jäägitult Emilile.