Minu linnukesed.

[Ööloom]

Palavus tapab! Keegi eriti lennata ei viitsi, parema meelega sulistavad vees. Isegi Petkal on liiga palav, et palli mängida. Paar korda nii moe pärast veeretas seda, siis lõi kogu üritusele tiivaga, läks puuri ja ronis jalgupidi oma jooginõusse, pritsis vett laiali ja lõpuks kallas ülejäänud vee elegantse nokahoobiga puuripõrandale.( See on märguanne, et"Mutt, vaheta uuesti vesi ära!" ) Korjasin siis läbivettinud aluspanu kokku, panin uue ja kuiva asemele ning tõin uue vee. (Ma peaks siia tuppa endale kraani monteerima- oleks lihtsam. ) Kõige ägedam kogu selle palavuse juures on see, et ma ei saa akent ka lahti teha, sest tüübid on kõik läbimärjad. Selleks ajaks, kui osad ära kuivavad, istub juba mõni teine kusagil kapi otsas nagu põrandakalts ja tilgub! Aga ega ma ei saa praegu seda ajutist supluskohta siin ära ka korjata, sest siis võtavad kõik teised Petka eeskujul ka oma jooginõud ette, ja siis leotavad mul lõpuks parketi lahti. ( Ühest nurgast juba koorub- Petka valas sinna kunagi vett, kui mind kodus ei olnud.Kusjuures kolm korda veel! Isa tõi talle alati uue vee, aga põrandat ära ei kuivatanud. )

Petka muidu suudab päris tihti just õigel ajal midagi naljakat öelda. Eile näiteks. Käisin poes, ja tagasitulles avastasin, et ma olen tänu oma logule rahakotile ja pea laiali otsas ringitormamisele lihtsalt 100 eurot rahakotist kusagil imekohas välja tõmmanud ja ära kaotanud. Trampisi mööda elamist ringi ja lihtsalt möirgasin vihast, kui Petka astus ligi, uuris mind pea viltu, ja teatas: "Ei ole hullu!" No mis sa oskad kosta? Eks ta natuke hull on ikka, aga Petkal on õigus- mis see tagantjärgi vihastamine ja vandumine ikka aitab- mis läinud see läinud. (Kuigi ma oleks saanud selle raha eest talle endale kasvõi midagi toredat osta. Aga ega ta sellepärast, et ma ise nii loll olen, millestki ikkagi ilma ei jää. )

[Ööloom]

Eile hommikul sain väga ebameeldiva üllatuse. Jaani helesinine proua oli puuripõrandal pikali maas ja jalgu alla ei võtnud. Tal ei olnud absoluutselt tasakaalu. Kahtlustasin kohe, et midagi on sisekõrvaga. Sõitsime siis Raplasse loomaarsti juurde. Lind sai kohapeal kahte erinevat rohtu ja koju kaasa tuli ka mitu süstlatäit samu rohtusid. Eriti lootust ei antud, sest kahtlustati, et tal võib ka ajus põletik olla. Samas sai seal vähemalt käidud, niiet omalt poolt olen ma linnu heaks ikkagi kõik teinud. Paraku terveks ta ei saanudki. Elas peale kojujõudmist vaevalt pool tundi.Panin ta pehme riidega vooderdatud karbi sisse ja karbi puuri, sest Jaan püüdis teda sööta. ) Jaan ei tahtnud sealt karbist enam ise ka välja tulla, kui ma avastasin, et meie sinist lindu enam ei ole. Hüppas mulle kallale ja peksis mind nokaga, ise püüdis oma surnud kaaslast endale tiiva alla peita. Lõpuks sain ma Jaani sealt kätte ja panin ta suuremasse puuri teiste viirukate juurde. Seal ta siis istus ja oli üsna nõutu. Täna on Jaan õnneks rõõmsam juba- suhtleb teistega ja elab tavapärast linnuelu. Vahepeal jääb ta nagu kuhugile suvalisse kohta istuma ja hüüab oma sinist prouat- et ehk ta äkki ikka tuleb kusagilt kardina vahelt või kapi tagant ja hakkab vana hea kombe kohaselt kõiki nokaga taguma.
Käelindu meie Tigedikust ei saanudki. Maiust võttis näpu vahelt, kui midagi eriti head pakuti, aga muidu ta selline nunnutajatüüp ei olnud, kes vabatahtlikult käele lendaks või sügamist ootas. Eh...karm mutt oli. Ma isegi ei tea, kui vana ta olla võis, sest sain ta siis, kui lind ise oli täiskasvanu. Seega tema sünnipäeva ma ei tea, kuid see ehk ei omagi tähtsust.
Matsin ta koos selle sama karbiga aianurka. Elupuu istutasin veel haua peale.
Ootamatu see ju oli, et kõige suurem kiusupunn haigeks jäi ja ära suri, aga selliseid asju juhtub. Ma loodan, et tal oli siin hea elu.


(Ärme kaastunnet avalda, eks. )

[cougar]

Võibolla on sulle lohutuseks selline seik, et minu tähelepanekute järgi enamasti loomad, kes nagu on algusest peale seltsimatud, kui mitte kurjad (välistades varasema halva kohtlemise), siis neil selgub varem või hiljem, et on mingi sihemine häda. See võib välja paista, aga enamasti ei paistagi. Looduses sellised isendid ei elakski kaua. Niiet isegi pealtnäha terve loom või lind või muu lemmik võib osutuda sisemiselt mingi häda käes kannatajaks, haige loomake on aga ju rabe - nagu inimenegi. Kuna ta end hästi ei tunne, isegi pidevat valu võib kannatada, siis muidugi muutub ta turtsakaks ega taha suhtlemist ega käppimist. Teine asi on need ajuasjad - eks ta võib siis olla veidi paranoiline ja tunneb end ahistatuna - ka jälle ei tee see teda sõbralikumaks, vaid vastupidi.

[Ööloom]

Tjah...selle linnuga oli imelik lugu. Nimelt elas ta aasta otsa poes, enne kui ma ta ära ostsin. Tema kohta teati rääkida, et enne poodi toomis oli tal VIST? kaks kodu juba olnud, seega ma selle turtsaka iseloomu hea meelega paneks selle arvele. (Kujuta nüüd ise ette- lind on kahe omaniku käes olnud, ja siis viiakse ikkagi poodi, kus ta aasta otsa elab. Seepärast on mul ka raske tema vanust määrata. Aga no vaevalt ta päris saja-aastane oli.) Samas ega ei tea ju ka, et mis ja kuidas.

Natuke lõbusama poole pealt ka: Petka otsustas täna mind surnuks ehmatada. Olin seljaga tema poole, kui järsku kuulen, et hirmus mühin hakkab. Pool sekundit hiljem oli kutt kogu täiega mul seljas! Ise säras suurest õnnest. Mõtlesin, et sellised trikid lähevad veidi üle piiri juba, et lendab ennast vastu seina lapikuks varsti. Võtsin ta siis kinni ja panin puuri, aga puuril ju katus pealt lahti. Ja samal ajal, kui ma selle puuriukse kallal nikerdasin, oli tüüp uuesti puurikatusele roninud ja lehvitas juba tiibu. Meelitain ta uuesti endale ligi ja võtisn sülle, et ta puuri panna. Ja no mul oleks kolme kätt vaja olnud- kahte linnu kinni hoidmiseks ja kolmandat puuriukse lahtitegemiseks. Katuse kaudu ma teda puuri panna ei saaks, sest ma lihtsalt ei ulatu. Lubasin ta siis puurivõre külgi niikauaks,aga püsis ta jah seal! Selle ajaga, kui ma ukse lahti sain, oli ta juba kapi otsas, ja sinna ei saa ma talle ammugi ilma toolita järele. Tõin siis tooli ja... lind läinud! Mitte kusagil ei ole. Siis järsku kuulen, et üks haugub! Voodi all kusjuures! Sain ta sealt siis kätte, võtsin sülle ja panin ukse kaudu puuri...tema mõtes, et see on mingisugune uus vägev põgenemisemäng, ja oli naksti jälle nagu kukk puurikatusel. (Ega vaata, mõistus ei ole ju, et enne see katus kinni panna. ) Lõpuks ma jagasin ise ka ära, et võiks katuse kinni panna, enne kui lindu taga ajama hakata. Ja kui ta siis nägi, et katus on kinni, ja ma tahan teda uksest puuri panna, siis ajas otseses mõttes sõrad vastu- üks jalg ühele ukseküljele ja teine teisele. ( Nokakobin veemulina ja vilistamise näol sinna juurde veel. ) Mul ei jäänud muud üle, kui veidi abiväge kutsuda, kes talle söögikaussi maasikaid paneks. Siis oli nõus ise sinna minema. Aga samas selline mässamine talle lausa meeldis, sest kui ta ikka vihastanud oleks, siis ma siin praegu ei kirjutaks või teeks seda nina (kui seda veel oleks) või varvaste abil. (Ega kui ma oleks näinud, et ta kardab või vihaseks saab, siis ma poleks teda sülle rebima hakanud, vaid oleks muudmoodi meelitanud. )

[cougar]

Oeh, ei teil igav ei akka! Teil on nagu Gerald Durrell kirjutas, kui nende kilpkonn ära kadus, kes hirmsasti maasikaid armastas, et õde oli mööda aeda käinud ja hüüdnud: Achilleus, maasikad! Achilleus, MAASIKAD! Edaspidi õpeta Petkale, et kui jälle pikeerima kukub sinu manu, siis karjub enne VÄLK JA PAUK! (ka sealtsamast raamatust võetud - "Minu pere ja muud loomad")

[Ööloom]

Ei aita see karjumine midagi, kui ta juba lendab ju! Ta tegelikult peaks praegu juba magama, aga trampis just hetk tagasi puuris ringi, valas ilmselt liitri vett maha ( Sealtpoolt tuli selline kose moodi pladin.) ja nõuab vahelduva eduga, et "Kuule! Kuule!" Mõnikord ta jääb kohe magama, aga vahel armastab pimedas ringi kolistada, nagu mingisugune poolsõge vanamutt. Oleneb täitsa, kui väsinud ta õhtuks on. Või noh... kui enne magamaminekut temaga mängida, ega siis ka uni kohe tulla ei taha. Tund aega tagasi oli juba uneaeg, ja ma võin siis varvaste peal hiilida või üldse teise tuppa ära minna, aga kui ta ikka otsutab, et öösel saab ka lolluseid teha, siis istubki seal pimedas mõnda aega üleval, kolistab ja toriseb omaette. Siis igavusest jääb ükskord magama ka, kui näeb, et keegi teda keset ööd välja laskma ei hakka. See on just vägev, kuidas ta suudab seal pimedas oma hääletooni eriti tigedaks ja nõudlikuks ajada. Päeval lällab niisama, aga enne just käratas sealt katte alt mingi massimõrvari häälega, et ma võin üleüldse muru närida.

[cougar]

Uimavõi

[Ööloom]

Petkal on jätkuvalt veega mingi kummaline suhe. Eile õhtul enne magamaminemist ta sügamist ei tahtnud. Selle asemel pani oma varbad ja pool tagumikku oma jooginõusse likku ja hakkas kraaksuma. Ma mõtlesin, et see on mingi uus nipp oma pahameelt välja näidata, et öö tuleb, aga asi oligi selles samas joogivees...härra oli ennast nimelt oma joogitopsi kergendanud, ja ega selline vesi ometi juua ei kõlba. Ma ise ei vaadanud ka vahepeal selle vee puhtust, sest paar tundi tagasi sai seda just vahetatud. Igatahes...kui ta nägi, et ma olen märganud, et vesi on jama, siis asus ta veetopsi tagurpidi keerama. Nii me siis sikutasime seda- tema ühest otsast, et see vesi välja valada, ja mina teisest otsast, et tops niimoodi kätte saada, et võimalikult vähe vett maha loksuks. Kui ma lõpuks selle veetopsi siis kätte sain ja sellega toast välja läksin, hakkas õige tants alles pihta. Kutt hakkas otseses mõttes kriiskama. Kisendas täpselt nii kaua, kui ma puhtakspestud topsiku ja uue veega tagasi tulin. Ja see vesi ei kõlvanud talle! Ma nimelt suutsin unustada ühe pisiasja- vett peab valama linnu nähes, sest miskipärast usub ta alles siis, et on puhas vesi. Mis siis ikka- vesi tuli uuesti välja vahetada ja seekord tema nähes uus valada. Alles siis jäi rahule, tegi veemulinat järele, pani jalad vette, solberdas korra ja hakkas oma une-eelset sügamist nõudma. Juua ta ei tahtnudki. (Alguses arvasin, et tal on janu.) Tal oli lihtsalt vaja, et vesi oleks nii igaks juhuks puhas. (Muidugi oleks ma ise märganud, et veega pole korras, kui oleksin teda magama saatma hakanud, aga tore, et ta ise märku andis. Mõnikord suudan ma paariks minutiks unustada, kui tark ta on.)

[cougar]

Vot siis, mister Monk

[Kissu]

Sa peaks talle võibolla obsessiiv-kompulsiivsusest veidi loengut pidama. Aga loomulikult tuleb kindlaks teha, et puhas vesi olemas on, enne kui sa magama suundud. Ega sa öösel ju selle pärast viitsi/märka üles tõusta!

[Ööloom]

No ta kontrollib seda vett iga kahe tunni tagant, kui näeb, et keegi olemas on, kes vett valab. Kui päevaks ajaks kodust ära olla, siis ta vett maha ei vala ja nii uskumatu, kui see ei tundu, ei loobi ta siis sinna sisse isegi mingeid toidutükke või muud kama. Veega on see asi ka, et mõnikord tahab ta teiste lindude vett ka proovida- no et kas ma äkki siin mingit sohki ei tee, ja teistele paremat vett ei paku. Konkreetselt tulebki ja maitseb võõrast topsist vett, kui ma sinna uut panen. Kui ta puuris on, ja näeb, et vee vahetus käib, siis tuleb ja ajab oma noka läbi võre ja teeb seda sama veemulinat. Siis on teada, et ta tahab "veeproove" võtta! Kuna võre vahelt hästi juua ei saa, siis pean ma topsi kallutama ja siis ta niimoodi keelega lakub. (Mõnikord läheb proovib kohe peale seda enda vee ka järele.) Muidu pudelist armastab ta ka juua- samamoodi lakub keelega, kui ma pudelit kallutan. Aga pudelist loomulikult talle kõiki asju ei paku- saab mõnikord natuke maitsestamata ilma mullita vett.

[Ööloom]

Petkal on uus hobi- iga kord, kui ma teda puurist ukse kaudu välja laskma hakkan, tuleb ta kõigepealt ja hakkab mu nina kratsima. Mõnikord üritab ta mind nina kaudu toitma ka hakata, aga õnneks teeb ta enne seda sellist kutsikahäält, ja ma juhin ta tähelepanu kõrvale. ( Pudelikorkidega näiteks- annan ühe noka vahele, ja siis hakkab ta seda lammutama.) Nüüd käibki igal hommikul nii- puuril kate maha, kohustusilk sügamine, ninast kinni, kork varba vahele, see siis pilbasteks närida ja alles siis välja tapeeti kakkuma,kui ulatub, ning alles siis kõik muud lollused sinna otsa.


(Mul on juuksed sassis nagu põrgumooril, kuid Petkat see ei häiri. Aga tegelikult ma vahepeal, kui meelde tuleb, kammin ka neid! )

Veekausi suutis ta viimasel ajal ikka kümneid kordi päevas ümber lüüa. (Kujutage nüüd ette, mitu masinatäit pesu ma oleks kogu selle veega pesta saanud. ) Asi pole selles, et tal igav oleks olnud. Hakkas seda tegema, nagu mingit tüütut tööd, mida ei tahaks, aga peab ära tegema. Näiteks möllas oma pudelikorkide, kellukeste ja palliga, siis jäi mõtlema, läks puuri, viskas veetopsi ümber, tuli välja tagasi ja hakkas uuesti kas oma palli taga ajama või niisama midagi puruks närima. Nüüd ma siis paningi eile (Oli vist ikka eile? ) talle veekausi hoopis põrandale puurinurka. Valisin sellise koha, kuhu õrre pealt midagi pudenema ei ulatu. Päris raske savikauss sai toodud selle vee jaoks. Mulistab seal sees jätkuvalt, ja on proovinud ka seda paar koda ümber ajada, aga kuna jõud peale ei hakka, siis enam ta seda eriti kangutada ei viitsi.

Saba sõi ta ka endal uuesti ära- öösel. Hommikuks olid saba asemel nagu punaseks värvitud hambatikud. Aga siiski- saba püsis tal üllatavalt kaua, ja eks kasvatab jälle uue. Ma tean, et ta kitkub ennast edasi, aga võrreldes selle ajaga, kui ma ta sain, on asi ikkagi paranenud. Üle öö see ju ära ei kao, ja ma leian, et see on hea märk, kui ta ennast aina vähem kitkuma hakkab.

[Ööloom]

Me ei olegi ammu oma lollustest teada andnud! (Appi, ma räägin juba nagu mõni mamma oma värskest titest. ) Igatahes- osad vennad alustasid sulgimist, ja pidevalt lendavad õhus sinised, kollased, valged ja rohelised suled- nagu keegi oleks võtnud hunniku patju ja need õhku lasknud. Aga Petka ÕNNEKS selle sulevärgiga veel kaasa läinud ei ole. Vähemalt saba on juba saba moodi, ja roosa ta ka enam ei ole. Ma pärast panen ühe häguse pildi ka, et te siin ei arvaks, et ma mingeid luulusid näen või endale asju ette kujutan. ( Häguse sellepärast, et mul on nõme ürgaegne digikas, ja Petka uusimaks elueesmärgiks on see pilbasteks tirida- kohe, kui näeb, et ma sellega tulen, siis hüppab ligi ja üritab seda algosadeks võtta, ja nii ma siis saangi temast mingeid eriti uduseid pilte.) Muidu asju suudab ta üleüldse kiiremini lõhkuda, kui terve see muu seltskond kokku. Kuulasin ükspäev klapid peas muusikat, kui korraga hakkas klappidest tulema: "Kzbhhhghhhrggghhh" ja siis oli vaikus maa peal! Ta lihtsalt hiilis mulle ligi ja hammustas selle juhtme puruks. Nojah, ma olin üsna tema puuri lähedal, ja ilmselt ta arvas, et mul on mingi põnev asi, mis on tegelikult talle mõeldud, ja mille ma lihtsalt endale võtsin. ( Ei, ma ei olnud linnupuuri ees põrandal maas, nagu tapetu. Täitsa istusin. ) Riidekapi on ta nüüdseks samamoodi auguliseks järanud- ehk siis veel augulisemaks, kui see oli. No ta läheb kapi otsa ja siis sealt ülevalt servast oleks nagu hobune tükke välja hammustanud. Ma ei julge siia varsti enam kedagi kutsuda, sest mingil hetkel hakkab see kapp seal kindlasti küsimusi tekitama. ( Minupoolest närigu ta sellel või põhi alt- nagunii teeb ta seda siis, kui ma parasjagu ei vaata, ja sõna ta nii ehk naa ei kuula! ) Kardinat panen ma ka üle päeva uuesti ühe koha pealt üles, sest tal on komme ronida oma puuri peale, kardinaservast kinni võtta ja siis seda kiskuda, nii et see ühe selle asjanduse tagant lahti tuleb, millega kardin üleval käib. Ja siis ma pean lükkama ta puuri eemale, tooma tooli, lae alla ronima ja kardina jälle paika panema. Talle muidu jubedalt meeldib vaadata, kuidas ma tema lollitamise tagajärgi silun seal.
Paljud imestavad, et kuidas ma ei karda, et ta mul näiteks sõrmed ära lömastab või silmad peast välja nokib. Ma tegelikult ei ole kordagi isegi mõelnud, et ta mu siin tükkideks rebib, sest mul lihtsalt ei ole pähe tulnud, et ma teda paaniliselt kartma peaksin. Kui ma ise teda kiusama ei hakka, siis vaevalt ta oma võluva nokakese käiku laseb.
Muidugi- veekauss peab ikkagi kummuli olema, kui ta parajasti juua ei taha. See lihtsalt on nii. Aga nii tark on ta küll, et kui mind kodus ei ole, siis kaussi ümber ei lööda. Ju ta teab, et siis ei ole lisa loota, kui ma siin nina all ei virvenda.
Armukade on ta muide ka. Mul tuli mees koju, ja kohe, kui Petka teda nägi, läks ja solvus mu peale! Istuski nagu mingi jonnakas vanamees oma õrre peal ja vahtis mind ühe silmaga, pea viltu. Aga noh...siis läks ja ostis mul mees Petka pähklite ja pudelikorkidega ära, need kaks said jälle sõpradeks. Ma siis läksin ka, et "Oh sa linnu!" Tühjagi! Kohe kobiti oma jonnimisnurka tagasi ja teeseldi, et ma olen õhk! Lõpuks ma siis hakkasin teda magama saatma, ja alles siis otsustas Petka, et unustab oma solvumise ära- ta tahtis ju igaõhtust sügamist saada.Niimoodi kusjuures solvub ta iga kord pooleks tunniks, kui mul mees paari nädala tagant koju tuleb. Ju üritab koha kätte näidata, kelle ori ma tegelikult olen!


Üks hädine pilt Petkast. ( Mul muidu on igasuguseid videosid ka, aga need on kõik Facebookis, ja kellel tõsine huvi neid näha on, võib mulle priva saata. )

[cougar]

Las man'd kõigepealt istun maha ja naeran ennast oimetuks
Kas sa oled lugenud Konrad Lorentzi raamatuid "Inimene leiab sõbra" ja "Kuningas Saalomoni sõrmus?" Esimene keskendub rohkem koertele, kuid on ka muidu huvitav, teine rohkem lindudele, kuigi ta räägib ka muudest loomadest. Ja seal ta kirjeldab, kuidas ronk - suur võimsa nokaga ja tugev lind, kuulu järgi väga tige ja metsik elukas, temale nn sosiaalhooldust tegi. Asi nägi välja nii (joonistus oli ka), et ronk oma tohutu terava nokaga kudistas tal silmaripsmete kallal - juveliiri täpsusega kammis läbi ta ripsmed ja kulmud. Inimene, kes seda nägi, pidi õudusest otsad andma. Olukord oli umbes samane, nagu Melker Melkersonil Lindgreni Tjorveni-raamatus - Melker - suur terav nuga ja väike libe ahven - ohtrad võimalused lihahaavadeks ja esmaabisidemeteks. Kuid nii nagu Melkeril oli enamasti õnne sellistest pealtnäha eluohtlikest situatsioonidest elu ja tervisega väljuda, nii ka kuulsal loodusteadlasel olid silmad peas peale ronga kudistamist. Ja siis ta kirjeldab kogu seda protsessi, et kuidas ja miks ja mismoodi.
Tahan öelda, et see pilt, kus Petka sul oma nõelterava juraka nokaga ninast kinni on, tuletab mulle mõlemat eelpoolkirjeldatud olukorda meelde. Ja et kui ta tõesti tahaks sulle viga teha, siis oleksid sa ilmselt selle aja peale juba ammu pooltest oma (tema arvates) patustest kehaosadest ilma jäänud. Aga kui lind või loom sulle juba sotsiaalhooldust teeb, siis see tähendab, et sa oled täiesti omaks võetud, karja liikmeks arvatud ja et teie vahel on usaldus. Ühtlasi on sotsiaalhoolduse tegemine karjas-parves oluline suhtlemisviis - no nagu ahvid nakitsevad üksteise kirpe või hobused teineteist turja pealt. Ilmselt siis Petka arvab, et kui sina teda sügad ja kõhvitsed, siis osutab ta sulle teenust vastu No ja kui juba toitu pakub, siis oled sa täiesti tema oma! Ime siis, et ta su abikaasa peale armukade on!
Lorentz kirjeldab samuti, kuidas tema kodustatud hakid teda toita katsusid - toppides talle toitu (vist herneid ja jahuussiputru) küll ninna, küll kõrva, kui suhu ei saanud. Väga vahva raamat, humoorikalt kirjutatud ja (vist autori enda) rohkete illustratsioonidega, mis on ka naljakad. Igatahes väga hea raamat neile, keda huvitab etoloogia ehk õpetus loomade käitumisest.
Väike täpsustus vaid talle - tänapäeval ei arvata enam, et osa koeri on šaakalist arenenud, vaid ikka hundist.

[Mercar]

Pole ammu seda teemat lugema juhtunud. Igatahes väga tore lugemine ja kõhulihaste trenn ka tänaseks tehtud
Sul on väga vahvad ja ilmekad kirjeldused. Lausa lust lugeda.

[Ööloom]

Enne seda, kui ma endale üldse Petka võtsin, lugesin ma kilomeetrite kaupa teksti hallpapagoide toitumisest ja kõigest muust läbi. Jäi silma selline asi, et neile on soovitatav anda vahel tšillipiprakaunu. Mul ajas see juhtme korralikult kokku, et mismõttes seda hirmsat vänget pipart linnule? Aga kuna mul siin praegu on see va hoidiste tegemise aeg, siis sai ühe retsepti tarvis neid jubedaid punaseid tšillikaunu ostetud. Siis tuli mulle meelde, et see peaks linnule maitsema. Võtsin siis uuesti interneti lahti ja asusin asja uurima. Selgub, et neile tõesti pidi see meeldima ja nad ei tundvat seda tulisust. Igaks juhuks küsisin ise veel targemate käest üle ka, et ÄKKI see on mingisugune nali, ja ma üldse saan asjadest valesti aru. Ja ei, kõik on õige- kui maitseb, siis pidi see isegi kasulik olema- A vitamiin, või mis asi seal olema pidi. Läksin siis kööki ja pesin ühe selle kauna puhtaks, lõikasin pooleks, koukisin seemned välja ( Need on ju eriti hirmsad ja vihad.) ja pakkusin ühte väikest tükki linnule. Ja püha jumal- ta sööbki seda! Pistis minu pakutud pisikese tüki nahka, ja hakkas vaatama, kust lisa saada- nojah, eks ma siis andsin ülejäänu ka talle, ja ära ta selle kõik sõi. Nüüd on see tal igatahes otsas ja ta riisub puuripõrandalt viimseid raasukesi kokku. Ise on kuidagi eriti õnnelik veel, et ma täna talle sellist jubedust pakkusin. ( Ma olen näinud muidu toidu sees neid samu tšillikaunu kuivatatuna ka, aga kuna nad näevad kuivatatuna ( vähemalt toidu sees) sellised kurvad ja pruunid jublakad välja, siis ei mõelnud ma üldse, mis asjad need on. Loll, noh! )

[flo]

Nii tore jälle sõbrakeste tegemistest lugeda, suleliste suvila oligi liiga kauaks vaikseks jäänud.

[nuki8]

Ma olen samuti neid tšillikaunu papagoidele andnud. Isegi minu chinchilla näris chillipipart nagu rosinat. Muidugi ei julge ma seda "maiustust" neile palju anda. Paprika on samuti kraam, mis papagoidele peale läheb.

[Ööloom]

No paprikat on nad mul siin juba kaua aega saanud. Aga see pipar just tekitas küsimusi, ja ma esialgu, kui sellest kuulsin, et võib anda, lihtsalt ei julgenud. Vahepeal tuli see pipar mulle uuesti meelde, uurisin selle kohta, veendusin, et võib, unustasin üldse ära selle pipra ja alles siis, kui mul enda tarbeks seda vaja läks, tuli mulle meelde, et Petka sööks ka seda hea meelega, ja siis uurisin jälle uuesti kogu asja läbi- no et ikka päris-päris kindel olla.( Ma olen jube paranoiline selles suhtes- kui midagi on, siis pean ma ju kogu info välja kaevama ja igaks juhuks seitse korda veel üle ka küsima, kas ikka on nii. )

[Ööloom]

Petka käis täna vannis. No ikka korralikult. Pool tundi mulistas, siis tuli oma kausist välja ja ronis puurikatusele. Alguses hakkas oma palli seal taga ajama, aga siis avastas, et tal on külm. No istus maha ja hakkas lõdisema. Minul muidugi paanika, et appi, nüüd külmub surnuks! ( Vähetõenäoline, tuba oli ja on soe.) Võtsin ikkagi kapist ühe rätiku ja mõtlesin, et eks ma natuke võin teda ju kuivatada. Alguses talle see üldse ei meeldinud- hakkas protestima. Aga kui ma sain mõned korrad rätikunurgaga ta selga kuivatada, siis hakkas kogu see nali talle meeldima. Lubas ennast kuni nokaotsani sisse mässida ja ennast ahju kõrvale tugitooli tõsta. Nii me seal siis istusime, kuni ta leidis, et enam ei ole külm ja hakkas mu nina järama. ( Mis ei tähenda sugugi, et ta seal rätiku sees algusest peale lolli ei oleks mänginud- tegi igasuguseid hääli, alates autoalarmist kuni roselladeni ja küsis mu käest mitu korda: "Tahad juua?" ) Eks ta oli juba piisavalt kuiv ka- ainult pikemad suled olid märjemad, ülejäänu selline niiske. Kui ma ta nüüd puuri tagasi panin, siis pole sellest enam jälgegi, et tal enne külm oli, loobib oma mänguasju laiali ja tirib paberit pisikesteks tükkideks. Mölla nagu lapsega, ausõna!

[Lind1100]

Igasugused tulised pipralised ei oma lindudele tõesti seda "kõrvetavat" mõju mis imetajatele , ja nii kõigi lindude puhul, mitte ainult papagoidega - nimelt toimivad lindude valuretseptorid natuke teisiti ja kapsaitsiin neid ei ärrita. Nii söövadki linnud neid punaseid kaunakesi päris isukalt, ning vastutasuks levitavad pipraseemneid (pipardele endale on kasulik olla imetajate jaoks võimalikult vähesöödav ja lindude jaoks võimalikult ligitõmbav: nimelt seeduvad pipraseemned imetajates ära, aga linnu seedimine on kiire ja pipraseemned jäävad ka peale alla neelamist ellu).

Mul on endale mulje jäänud, et päris paljudele lindudele meeldib teisi korda sättida - mina olen seda käitumist saanud tunda nii papagoide kui varese käest...

Kas sa neid igasugu häälitsusi linti saad võtta / oled võtnud?

(Ma leidsin siit uue teema, mida jälgida. Hästi kirjutatud ja ega sul igav ei hakka, nagu lugeda on. )

[Ööloom]

Jaa, mul on terve hunnik videosid, ja ma VIST olen isegi siia teemasse mõne üles pannud. Ma tegelikult on selles osas hirmus laisk, no et ma filmin teda, laen videod arvutisse, ja sinna nad enamuses jäävad! Ma pean natukene seda videomajandust üleüldse korrastama, sest enamuse neist on lind suutnud ise suhteliselt ära rikkuda, kui ta mulle näiteks poole filmimise pealt näkku ronib või kaamerat järama hakkab. ( Tal on põhimõte, et mis on minu, on ka tema, ja mis on minu käes, selle peab ta kohe endale saama ja algosadeks võtma. ) Muidugi, videosid annab kuidagi omavahel kokku ka panna ja mingid läbukohad välja lõigata, aga noh...ma olen nii loll, et ma sellist asja lihtsalt ei oska, ja siis mul ongi hunnik videosid, mis lõpevad linnutatiga objektiivil või sellega, et kaamera lendab lihtsalt põrandale. Aga eks ma lähipäevil võtan kõik need neli miljonit videot ette ja sorteerin läbi, ja eks siis vaatab, mis üles lähevad.

[Ööloom]

Siin ta teeb nüüd igasuguseid hääli. ( Kuigi muu kamp kisab temast üle.) Üldiselt, kui ta niisama häälitseb, ja vahepeal sõnu vahele ütleb, siis tulevad need sõnad tal lohakamalt välja, kui siis, kui tal seda lällamishoogu ei ole.
http://www.youtube.com/watch?v=Tgfr3hr6gjg

Nii, siin mängib ta palli. Kuna jube raske on samal ajal filmida ja linnule palli visata, ilma et ma talle seda ise pihta ei viskaks, siis video on hirmus vilets, aga mingil määral saab aimu, kuidas see pallimäng tal käib. Ma ei ole talle seda eraldi õpetanud, lihtsalt leidsin sellise pehme ja kerge palli ja mõtlesin, et kui ta väljas on, siis saab seda taga ajada. Kuna ta seda veeretama hakata ei viitsinud, siis jäi pall seisma. Ühel hetkel võtsin ma selle välja, ja proovisin veel korra linnule seda pakkuda. Teda ei huvitanud see kuni selle hetkeni, kui see pall otsustas puuri pealt maha kukkuda sel hetkel, kui Petka puuriukse peal istus, ja siis sattus lind pallist vaimustusse. Nii ma hakkasingi seda ta nina ees õhku viskama ja tema üritas iga kord sellele nokaga virutada. Kui see pall juhtub talle puuri kukkuma, siis ei ole ta tükk aega nõus seda tagasi andma. Lihtsalt istub ja valvab seda.
http://www.youtube.com/watch?v=PI8_KIGWCtI

Eks ma vaatan veel, mis ma oma arvutist leian.

[cougar]

Hehe!
Vannub nigut voorimees ja siis kamandab ise: RAHU!
Ja ma just mõtlesin, et teeb ahvi häält ja siis sa manitsesidki teda, et är' tee seda. Õige!

[Ööloom]

Jap...selle vandumisega on nii, et ega keegi ei istu tal nina all ja ei korda talle, et "Noh, ütle nüüd kurat!" Ma ausalt ei tea, kust see tuli tal! Ju ta siis ongi nagu mingisugune laps, kes paneb kõrvataha just need sõnad, mida öelda ei tohiks.

[cougar]

No ega ma arvagi, et sa ekstra õpetasid Ja no mis mina, ma ise vannun ka. Ühed eelmised rotid, need vist võtsid mu kombed üle, kah vandusid pidevalt isekeskis ja õpetasid noorpluttidele (st vennalastele) rumalaid sõnu. St mina rumalaid sõnu ei kasuta, ainult krt. Ja vot ütle nüüd, kust nad need võtsid siis? Lambist ilmselt. Samamoodi ilmselt ka Petka

[Ööloom]

No Petka võis selle vabalt ajalehest ka leida! ( Ta armastab ajalehti millimeetristeks tükkideks rebida, ja ju ta loeb sealt ka üht- teist põnevat. ) Ja kuna ta siin lehti loeb, siis ilmselt telekas tuleks ka välja visata!

Aga...meil on siin lemmikloomapood, mis on nädalas umbes kaks või kolm korda avatud. Ja mõni nädal tagasi toodi sinna väike roheline viirpapagoi. Eks tal oli seal ju hirmus igav, või vähemalt ma kujutan ette, et oli. Täna, kui ma seal poes käisin, ja oma varusid täiendasin, siis vaatasin, et on teine õige õnnetu seal üksi. ( Tahtsin öelda, et lindude varusid- ise ma veel seemneid ei söö. ) Otsustasin, et kuna mul neid siin juba nagunii terve kari on, siis mis see üks lind ees või taga enam loeb- vaeseks ta mind ei söö, ja ega kisatase ka sellest eriti ei muutu. Nii ma ta siis ära ostsingi. Jaa, ma tean, et mul juba on siin paras hullumaja, aga ma arvan, et siin on tal hulga lõbusam, kui määramatu aeg üksinda poes olla. ( Siin on ikkagi teised temasugused ka.)
Poes ei juletud teda eriti kinni püüda, nii ma siis püüdsin ise. Ega see talle väga ei meeldinud, et tuleb mingisugune hull, kes hakkab teda mööda puuri taga ajama. Kui ma ta siis lõpuks kätte sain ja karpi toppisin, siis sai ta väga tigedaks ja kraaksus pea terve tee koju. Kodus, kui puuri sai, kraaksus veel mõnda aega. Lõpuks tüdines ta sellest õiendamisest ära, ja läks ja jäi toidutopsi kinni. Ma ei hakanud teda torkima, sest kui ta sisse sai, saab ju välja ka. Aga ta ei tahtnudki välja tulla, hakkas seal topsis lesides endale paremaid palu näost sisse ajama. Praeguseks on ta muidugi ammu sealt välja roninud ja jõllitab läbi puurivõre oma liigikaaslaseid.

Pilt ka:

[Ennu]

see sinu linnuke on täpselt nagu minu papagoi ainult et sugu on teine.

[Ööloom]

Ei, sugu on ikka sama. Üllar on ka isane, kuigi pilt on veits kehvake, ja mingi imeliku nurga all tehtud, et ma teda surnuks ei hirmutaks oma kaameraga.

[Ennu]

Olgu,aga see vahanahk pildi peal tunduv roosakas mitte sinine.