Me ei olegi ammu oma lollustest teada andnud! (Appi, ma räägin juba nagu mõni mamma oma värskest titest. ) Igatahes- osad vennad alustasid sulgimist, ja pidevalt lendavad õhus sinised, kollased, valged ja rohelised suled- nagu keegi oleks võtnud hunniku patju ja need õhku lasknud. Aga Petka ÕNNEKS selle sulevärgiga veel kaasa läinud ei ole. Vähemalt saba on juba saba moodi, ja roosa ta ka enam ei ole. Ma pärast panen ühe häguse pildi ka, et te siin ei arvaks, et ma mingeid luulusid näen või endale asju ette kujutan. ( Häguse sellepärast, et mul on nõme ürgaegne digikas, ja Petka uusimaks elueesmärgiks on see pilbasteks tirida- kohe, kui näeb, et ma sellega tulen, siis hüppab ligi ja üritab seda algosadeks võtta, ja nii ma siis saangi temast mingeid eriti uduseid pilte.) Muidu asju suudab ta üleüldse kiiremini lõhkuda, kui terve see muu seltskond kokku. Kuulasin ükspäev klapid peas muusikat, kui korraga hakkas klappidest tulema: "Kzbhhhghhhrggghhh" ja siis oli vaikus maa peal! Ta lihtsalt hiilis mulle ligi ja hammustas selle juhtme puruks.
Nojah, ma olin üsna tema puuri lähedal, ja ilmselt ta arvas, et mul on mingi põnev asi, mis on tegelikult talle mõeldud, ja mille ma lihtsalt endale võtsin. ( Ei, ma ei olnud linnupuuri ees põrandal maas, nagu tapetu. Täitsa istusin.
) Riidekapi on ta nüüdseks samamoodi auguliseks järanud- ehk siis veel augulisemaks, kui see oli. No ta läheb kapi otsa ja siis sealt ülevalt servast oleks nagu hobune tükke välja hammustanud. Ma ei julge siia varsti enam kedagi kutsuda, sest mingil hetkel hakkab see kapp seal kindlasti küsimusi tekitama. ( Minupoolest närigu ta sellel või põhi alt- nagunii teeb ta seda siis, kui ma parasjagu ei vaata, ja sõna ta nii ehk naa ei kuula!
) Kardinat panen ma ka üle päeva uuesti ühe koha pealt üles, sest tal on komme ronida oma puuri peale, kardinaservast kinni võtta ja siis seda kiskuda, nii et see ühe selle asjanduse tagant lahti tuleb, millega kardin üleval käib. Ja siis ma pean lükkama ta puuri eemale, tooma tooli, lae alla ronima ja kardina jälle paika panema. Talle muidu jubedalt meeldib vaadata, kuidas ma tema lollitamise tagajärgi silun seal.
Paljud imestavad, et kuidas ma ei karda, et ta mul näiteks sõrmed ära lömastab või silmad peast välja nokib. Ma tegelikult ei ole kordagi isegi mõelnud, et ta mu siin tükkideks rebib, sest mul lihtsalt ei ole pähe tulnud, et ma teda paaniliselt kartma peaksin. Kui ma ise teda kiusama ei hakka, siis vaevalt ta oma võluva nokakese käiku laseb.
Muidugi- veekauss peab ikkagi kummuli olema, kui ta parajasti juua ei taha. See lihtsalt on nii. Aga nii tark on ta küll, et kui mind kodus ei ole, siis kaussi ümber ei lööda. Ju ta teab, et siis ei ole lisa loota, kui ma siin nina all ei virvenda.
Armukade on ta muide ka. Mul tuli mees koju, ja kohe, kui Petka teda nägi, läks ja solvus mu peale! Istuski nagu mingi jonnakas vanamees oma õrre peal ja vahtis mind ühe silmaga, pea viltu. Aga noh...siis läks ja ostis mul mees Petka pähklite ja pudelikorkidega ära, need kaks said jälle sõpradeks. Ma siis läksin ka, et "Oh sa linnu!" Tühjagi! Kohe kobiti oma jonnimisnurka tagasi ja teeseldi, et ma olen õhk!
Lõpuks ma siis hakkasin teda magama saatma, ja alles siis otsustas Petka, et unustab oma solvumise ära- ta tahtis ju igaõhtust sügamist saada.Niimoodi kusjuures solvub ta iga kord pooleks tunniks, kui mul mees paari nädala tagant koju tuleb. Ju üritab koha kätte näidata, kelle ori ma tegelikult olen!
Üks hädine pilt Petkast. ( Mul muidu on igasuguseid videosid ka, aga need on kõik Facebookis, ja kellel tõsine huvi neid näha on, võib mulle priva saata. )