Väike staatusülevaade - Meil hakkavad rootssabad likvideeruma. See tähendab et mõlemal jubinal on nüüd sabade peale tekkinud selline mõnus paaripäevane habe
Traditsiooniliselt on nad siiski hilised karvavahetajad, mistõttu talvekarvast veel kere peal pole kippu ega kõppu. Ehk kuskil novembri lõpus võib midagi uuemat oodata. Vähemalt on kodus soe, kujutage nüüd ette kui nad peaksid oma suvemantliga õues praeguse temperatuuriga kappama
Huvitaval kombel on nende voodieelistused isegi samaks jäänud kui eelnevalt kirjeldatud postis. Nimelt, tuppa minnes on mul alati pime, kuniks saan voodi kõrval seinal oleva lambi tööle klõpsida. Pahatihti aga, ennast külili voodisse visates tunnen, et kuskil ribi vahel kukub midagi vingerdama. See on enamasti Sylvester, kes teki sisse magama on pugenud. Vahetevahel harva võib sealt Arnoldi leida. Iga jumala kord ehmatan ennast siniseks, sest ega ma siis voodile hüpates ennast tagasi hoia, ikka täislaksuga. Õnneks kedagi laiaks veel ei ole litsutud
Üks, khm, huvitav seik siis veel. Kes mu tuhkruteemat varem lugenud on, teab et mu pätid kippusid väga tihti magama mu aluspesusahtlis, magamistoa kapis. Lõpuks, kui mul karvasest aluspesust ja sokkidest villand sai, kolisin ma pesu suurde tuppa kummutisse ning kõik neli kapis olevat korvi jäid tühjaks (milline ruumi raiskamine
). Hiljem sai ühte neist poetatud rihmad, sest need õnneks karvu külge ei võta.
Aga ega see neid ju ei takista, sest kes ikka tahaks keldris magada (kõige alumises sahtlis on nende pesa) kui saab natukese ronimisega katusekorterisse. Selle katusekorteriga on aga see jama asi, et kui järsku tuleb hirmus vetsuhäda peale, siis ei saa sealt ilma konte murdmata ühelgi kiirel viisil alla. Nii siis avastasin üks hommik, suht tükk aega tagasi, kuidas Arnold kolmandast korvist täiesti süüdimatult alla pissis. Ja Sylvester oli ju loomulikult pesas alumises korvis, niiet temani jõudis siis sel päeval soe kuldne dušš. Loomulikult kohe kui mu unised silmad seda häbitut tegevust voodist registreerida suutsid, olin ma ülehelikiirusel püsti ning Arnold teel potile. Nüüd siis, iga kord kui ma kuulen et keegi kolistab ja tahab alla ronida oma katusekorterist, ulatan ma abikäe liftiks, et jumala eest jälle kedagi karvast pissipotina ei saaks kasutada
Siis veel ka midagi ekstreemset - kuna Sylvesteril on kasvaja olnud, katsun ma teda vahetevahel kodus ka. Paar ööd tagasi, kui nad mul parasjagu voodis kõhu peal tudisid, kasutasin ma jälle juhust. Oma üllatuseks avastasin et Sylvesteril on ribide ühenduskohas mingi pisike pulkjas moodustis. Alguses pöörasin ja keerasin teda, ning kompisin uuesti, et äkki oli mingi pettekas. Aga ei, pulk mis pulk. Suuruse ja pikkuse suhtes tundus täpselt nagu meie kiibid ja hormoonkapslid on. Nii uurisingi turjapealset, ja ennäe, seal oli tõepoolest ainult üks kapsel alles. Loodetavasti kiip. Hormoonkapsel tundub, et on nüüdseks sealt ribide kandist kadunud, ja lebab kuskil kringli sees potil. Kringleid surkima ei ole tahtmist minna, seega loodame parimat
Eks järgmine Västrikutripp näitab, kumb kapsel siis tegelikult ikka turja alles jäi.