Tere Pinto!
Kapsast nad tegelikult väga ei saagi, ainult kord umbes kuu jooksul...
Olgu, kirjutan siis neist väikese "eluloo"
Sõbrannal olid juba ammu liivahiired, emane ja isane, mulle lihtsalt meeletult meeldisid nad, sest, et tõsiselt on liivahiired väga seltsivad ja nunnud loomad. Ühel päeval siis sündisid mu sõbranna liivahiirtel pojad... No nii armsad! 5 tükki sündisid ja seejärel, kui Mustu ja Täpi ning nende õed-vennad juba silmad lahti tegid ja seal puuris ringi jooksid, siis rohkem ma lihtsalt ei suutnud.. Ma lihtsalt pidin nad endale ka saama! Muidugi hakkas pinda käimine emale, et me nad võtaksime. Ema nõustus suhteliselt kiirelt õnneks. Ühel päeval käisin ostsin puuri ja vajalikud asjad poest ära ja seadsin puuri valmis. Seejärel tõin nad oma "uude" koju. Alguses oli neile muidugi üpris harjumatu.. polnud ju enam ema, ning seetõttu olid nad päris pikka aega nii, et kui keegi nad kätte võttis rabelesid käest, aga ajapikku nad harjusid ja nüüd nad soovivad järjest rohkem inimese seltsis olla!
Pahandusi nad tegelikult eriti teinud ei olegi mul, nad on üpris head poisid:P
Ühel päeval lasin liivahiired tuppa lahti, olles ise täiesti kindel, et kõik kohad, mis neile ohtlikud on on ära eemaldatud, ning kõik praod, kust nad läbi võisid saada on kinni pandud. Lasin nad lahti ja läksin ise voodile neid vaatama. Läks üpris tükk aega mööda, kui ma kuulsin, et ema karjub mind. Läksin siis ema juurde ja ta ütles, et liivahiir vist jookseb. Ma muidugi hakkasin naerma selle peale, sest, et teadsin ju, et ta ei saanud sinna minna. Lõpuks siiski sai ta kuidagi ukse vahelt välja joostud teise tuppa!
Samuti on olnud meil ka ostetud majakesed, mis umbes nädalaga ära näriti nende poolt, aga nüüd olin targem, ostsin liivakatele puust maja, millel on nad ainult augu suuremaks närinud, et mõlemad ikka tududes saaksid pea majakesest väljas tududa, nagu nad harjunud on!:)