Mõtlesin pikka aega, kuidas võtta kokku oma arvamus(!) ilma selleta, et ma kellegi tundeid riivaks.
Pootsman kirjutas:Kuidas siis vahet teha, õige sugupuu versus vale sugupuu? Esteks, ära keelata vaatamise, aga siis selgub et ikka on liba-sugupuid ka, kuidas selle keelamisega siis jääb?
Üldiselt kehtib ka kirjutamata eetikareegel, et huviline, kes küsib siit-sealt nõu kuidas teha õigeid valikuid, oleks ettevaatlik kasvatajaga, kes teisi (konkurente?) ilma pikema jututa maha teeb.
Võtta ühendust Eesti Tuhkrute Liiduga, seal antud hetkel keegi ei harrasta võlts sugupuude tegemist. Kui inimene valis välja endale kasvataja, kes ei ole ühegi tuhkrutega seotud klubi liige(Silver Ferret, ETL), siis võiks enne kontakteeruda eesti tuhkrute liiduga, sest üldjoontes nad teavad liba sugupuude tegijaid. Või siis tuleb appi vana hea google! Üldiselt mingil määral peaks sealt leidma tuhkrute nimesid.
Kui see, maha tegemise jutt käis minu pihta, siis ma pole siiani kordagi teinud avalikult maha kasvatajaid ja inimesele, kes ei jaga tuhkrunduses väga midagi, ei hakka ma rääkima, et mis kasvataja mulle meeldib ja mis kasvataja mulle ei meeldi. Siiani olen ma absoluutselt alati saatnud kõikide kasvatajate kontaktid, kellel on olnud antud hetkel kutsikaid. Vaatamata sellele, kui head suhted mul selle kasvatajaga on. Ma pean tõdema, et ma tean inimesi, kes teevad teisi kasvatajaid maha, kui nende juurde tuleb kutsikaostja, aga see loodetavasti jääb tolle kasvataja südamele kripeldama.
krokudill kirjutas: Mulle tundub et need paberid ja tunnistused on lihtsalt omanikule uhkustamiseks et tema loom on parem vms.
Kindlasti ei ole sugupuu uhkustamiseks. Miks just mina võtsin sugupuuga tuhkru endale? Esiteks sellepärast, et minu jaoks on väga tähtis see, et mul on olemas tugiisik(antud juhul kasvataja), kelle poole ma saan absoluutselt iga kell pöörduda täiesti
random küsimusega seoses oma tuhkru käitumisega või tervisega. Teiseks, kui mul isegi kunagi tekib mingisugune probleem, kus ma pean leidma ajutise kodu oma loomadele, siis üldjoontes osutab kasvataja alati abi. Lõpp kokkuvõttes, kui inimene tahab tegeleda aretusega ja saada endale mingisugune üleeuroopaline maine, siis paaritades sugupuuta loomi on see pea võimatu. Lisaks ma tean kasvatajaid, kes ei müü oma kutsikaid aretusse inimesele, kellel pole ees sugupuuga loomi. Ometigi vaatamata sellele, et sugupuuga loomad on kallimad, leiavad nad endale palju kiiremini kodud, kui sugupuuta loomad.
Inbreedingust. Ma võin avalikult teatada, et ma olen inbreedingu poolt, seda sel juhul, kui selle protsent pesakonnas on väga väike, max 10%. Üldjoontes ei tee inbreedingut kasvatajad, kes ei oma pikaealist kogemust tuhkrute vallas. Tavaliselt väga vähesed lähevad inbreedingute pesakondadest edasi aretusse, tihti peale on need pesad kasvataja kogemuse rikastamiseks. Jah, kui kasvataja hakkab lahmima igasuguseid kokku ja enda arust teeb profesionaalset inbreedingut, siis on see juba normidest väljas ja see on juba teine teema. Kuid normide piires inbreeding on väga OK. Ja ma rõhutan, et inbreeding on jah omamoodi aretuse teema, kuid sellega kaasnevad omad riskid ning tavaliselt tavainimene seda ei tee. Normaalne paaritus, st mitte inbreeding, võib tuua ka omi probleeme, kuid nende probleemide reaalsus on palju väiksem, kui on inbreedingul.
Kokkuvõttes, mul pole mingit viha sugupuuta tuhkrute vastu, ma ei vaata neid üleoleva pilguga ning suhtun nendesse täpselt samamoodi nagu sugupuuga loomadesse kui ma neid katsun või tegelen. Ferrily ja Kismeti teemas ma olen maininud, et Ferru on mulle väga südame lähedane, vaatamata sellele, et tal puudub sugupuu. Lihtsalt endale ma ei võtaks sugupuuta looma ja inimestele, kes tulevad minult nõu küsima, põhjendan ma alati selle ära. Inimene teeb ise valiku, kui tähtis on talle pidev olemasolev kontakt kasvatajaga ja sugupuu.