Sipsuka, aitäh info eest. Ma ise loodan ka, et asi loksub ajaga paika. Kunagi ei saa loota, et tuhrik kohe oma "rivaali" omaks võtab.
Eile lasin Jacki esimest korda meie magamistuppa ka jooksma. Panin talle sinna poti ja puha. Voodi all on tal niipalju tegemist, et nüüd ainult seal vist paar päeva aega veedabki.
Väike nali ka siis päeva..
Öösel tundsin unesegaselt läbi oma suhteliselt nohuste ninasõõrmete jubedat raipe haisu. Ma ei suutnud enam eriti magama jääda, sest mõtlesin koguaeg, et kes see mulle magamistuppa ära surnud on. Kuna lõhn ei olnud üldse sarnane J kringite või pissiloikude lõhnaga, olin kindel, et tema selles haisus süüdi ei ole. Hommikul esimese asjana asusin nagu verekoer magamistoas laibaotsingutele. Tõmbasin kõik voodilinad ja asjad ükshaaval voodist välja, sealjuures neid hoolega nuuskides
Voodis ühtegi laipa ei olnud
Asusin siis voodi alla oma otsingutega. Tõmbasin aga ettevaatlikult karbikesi ja matkavarustust ükshaaval sealt välja. Kogu see tegevus on aga üpriski raske, kui kõht on juba nii suur, et voodialla enam eriti ei mahu. Olin jalgupidi voodiall ja varvastega üritasin neid tagumisi asju siis ka kätte saada
Ja VOILAA kanatiib! Jube hais fuhfuhfuh! Sain selle kätte naersin meie tuhriku üle, kes arvas, et kui kana ära peidab, et siis seda sööma enam ei pea.. nimelt ma olen paar päeva lasknud tal krõbuskite asemel kana süüa ja siis ta on kogu selle aja käinud ja uurinud oma kaussi, et äkki ma ikka olen krõbinaid ka sinna pannud. Õnneks otsustasin ma koguvoodialuse üle igaksjuhuks kontrollida ning leidsin veel teisegi kana kehaosa sealt. Nüüd on toad tuulutatud ja imelist Airwicki lõhnaküünalt natuke aega põletatud ning raipehais on kadunud