Postitas Sipsuka (Teema autor) » 14. mai 2012, 08:06
Räägin lähemalt siis Duracelli ja Mömmi lahkumistest.
Alustaks Duracelliga. Kuskil 24 märtsi õhtul avastasime, et Duracell ei söö ega joo. Lakkus vaid meie sõrmedelt vett. Olime kindlad, et hommikuni ta vastu ei pea. Öösel ei saanud me kumbki magada ning vaatasime öö läbi Duracelli. Mainist vääriks ka see, et ta oli oma puuriga meie kahe vahel ja me lihtsalt jõllitasime teda, kuidas ta enda taga jalgu lohistab ja tudiseb. 25 märtsi õhtul lamas ta vaid ühe külje peal. Olime kindlad, et kui ta veel järgmine päev elab, läheme arsti juurde ja teeme tema oleku paremaks. Anname talle vabaduse, et minna. Duracell sellega ei nõustunud. Tõstsime teda iga 15 minuti tagant teisele küljele, et ta külg ära ei sureks. Mingi aja pärast andis tema maks otsad, kuna ta tõmbus kollaseks. Peale seda ei läinud enam kaua, kui Duracell tegi enda pesas viimase hingetõmbe. Vaatas meile korra silma, lakkus meie mõlema sõrmed ja läinud ta oligi..
Mömmiga oli asi kiirem, kuid raskem. 27 aprilli õhtul tahtsin kasutajale Keilyke näidata Mömmit. Pesas teda välja võttes hammustas ta mind. Mõtlesin, et ahh las ta olla siis. Ilmselt paha päev. Hiljem läksin vaatama, et miks ta hammustas. Saimegi teada- ta silm oli kinni rähmatanud. Ta lihtsalt ehmatas ja hammustas enesekaitseks. Puhastasime puhta veega silma ära ja asi paranes. Ta sõi ja jõi ning rahmeldas ringi. 28 aprillil käisime sünnipäeval. Koju tulles lamas Mömmi keset puuri põrandat. Tule põlema pannes tõstis ta pead nagu tervituseks, et te olete kodus. Me polnud riideidki ära võtnud, kui meil oli Mömmi süles. Võtsime ta omale peopessa, koos pesaga mille Angoora talle tegi. Mömmi lakkus meie sõrmed üle, nuusutas korra, langetas pea ja läinud ta juba oligi.. Nii kiirelt, kui see käis aga ta ootas meid ära. Nagu ta oleks teadnud, et me kohe tuleme ja ta võitleb, kuni me oleme kohal.
Terrori käitumisest on näha, et ta igatseb Mömmit. Nende puurid olid kõrvuti ja iga õhtu oli neil tund aega üksteisele pühenduda. Näitasid, kuidas puuride peal ronitakse, jutustasid, loopisid üksteist toidujääkidega. Nüüd käib Terror seda üksi tegemas, ilma et saaks midagi tagasi. Pakkume nüüd ise Terrule seltsi, kuna teisi tal enam pole. Hiirega tahaks ta suhelda aga hiir ei taha temaga.
Me ei ütle, et Terror jääb meie viimaseks hamstriks. Peame vaid ootama, mida elu edasi toob.
Tuhkrud Jok-Jok ja Sviby;
Hiir Muska;
Mälestustes Terror, Duracell, Mömmi ja Hassu