Ega ma ei oleks kunagi ette kujutanud, et mina endale linnud võtan. Aga juhtus nii, et naabrinaise tütar tõi talle noored viirpapagoid. Kuna olen tema juures päris tihe külaline, siis iga kord, kui temale külla läksin, vaatasin ka linnukesed üle. Ilusad olid!
Sai siis tema käest ikka uuritud, et mis ja kuidas, ja ise mõeldud, et tegelikult oleks päris vahva, kui endal ka paar sellist värvilist kisakõri kodus oleks!
Ja ühel päeval oligi nii, et naabrinaine hakkas mulle rääkima, et kaks on kampa võtnud ja kolmandat terroriseerima asunud, ja et vist peab selle rohelise peksupoisi eraldi puuri panema, või siis maha müüma. Mina siis mõtlesin, et aga miks mitte linnuke endale osta!(Olin nende kohta alates sellest ajast uurinud,kui esimest korda tema lindusid nägin.) Saigi siis juba sama päev abikaasale helistatud ja öeldud, et tead, nüüd on selline asi, et minul on kohe ruttu linnupuuri ja kõike muud linnu jaoks vajalikku tarvis!
Kui puur käes, tõin oma linnukese ära. Vaatasime mehega, et päris vahva tegelane on, aga üksi hakkab tal ilmselt igav. Saigi siis mõeldud, et ostame talle ikka sõbra ka. Läks siis paar päeva mööda, kui mees tuli oma jutu järgi auto jaoks juppe ostmast, ja ütles, et see pidi lausa uskumatu olema, mis trikke see roheline lind oskab, et tulgu ma ruttu vaatama! Läksin ja vaatasingi, aga trikkide asemel oli hoopis kollane viirukapreili, kelle mu mees meie rohelisele poisile seltsiks ostnud oli.
Siis oli vaja muidugi hakata nimesid mõtlema. Poiss sai nimeks Pelle ja tüdruk Malle.
Elavad meie juures peaaegu aasta juba, lendavad mööda tuba ringi ja närivad tapeeti. Mõnel hommikul, kui nemad lahti lasen ja ise veel natukene pikutada tahaks, tulevad nad mulle nagu kiusu pärast näo peale ronima- toksivad nokaga nina, astuvad silmakoopasse ja karjuvad kõrva!
Umbes, et:" Mis sa seal magad?"
Alles hiljuti sain ma endale kaks sellist viirpapagoid, keda pole mitte kunagi tuppa lendama lubatud, ja kes on pidanud elama terve oma senise elu tillukeses puuris. Isegi nimesid neil ei olnud. (Tegu on poistega. Nimetasime ühe Jaaniks ja teise Leeviks.) Nemad on umbes aastased. Hakkasime siis lendamist harjutama, kui nad siin kohanenud olid. Ega nad alguses eriti ei jõudnud ega tahtnudki. Esimene päev, kui nende puuriukse lahti jätsin, tulid nad ainult puuri peale uudistama ja nokaga seina toksima. Järgmisel päeval lendasid nad juba puuri pealt kummutile ja tagasi, ja nii mitu korda. Iga päevaga hakkasid nad rohkem lendama, ja nüüd on juba vanad veteranid selles osas.
Nümfkakaduu on mul ostetud Ülemiste keskuse loomapoest. Ehk keegi, kes Ülemiste keskuses lähikuudel ringi on jalutanud, on isegi näinud seda lindu seal. Mitu kuud vaatasime, et istub üksi puuris. Umbes nädal tagasi ostsime me ta seal ära, ja ristisime Jüriks. Jüri on natukene kartlik veel, aga küll ta harjub. Pidage mind hulluks kui tahate, aga ma loen talle iga päev raamatut.
Tundub, et sellest on isegi kasu, sest ta ei ürita mind enam hammustada, kui käe puuri panen.(Mitte selleks, et teda kiusata muidugi. Käsi käib esialgu puuris ainult siis, kui ma talle süüa panen, et teda mitte liigselt ehmatada.)
Pilte mul hetkel lisada ei ole, aga kindlasti ma mingi päev panen siia neist mõne pildi. (Pildid asuvad mu vanas arvutis, ja laisk, nagu ma olen, ei ole ma viitsinud neid uude ümber tõsta.)