Praegu käib mul intensiivne korteriotsimine, aga täiesti must masendus tuleb peale. Esiteks on korterid nii kallid, et tasukohast on raske leida ja kui on, siis siiani mitte ühessegi pole loomad lubatud. Esimene asi, kui helistan, kas lemmikud on lubatud, uurib omanikult järgi ja kui järgmine päev helistan, siis saan eitava vastuse...
Nutt tuleb peale juba, just helistasin ühe üle, suht vana sisustusega nõukaaegne korter, aga me ei saa enam eriti valivad olla, sest lihtsalt hinnad on nii laes ja kuu aega on aega korter leida. Kogu sisustus on eelmisest sajandist, mingit euroremonti ei ole, arvasin, et seal ei tohiks probleemi olla. Just helistasin- ei, omanik ei luba lemmikuid... Mis krdi eelarvamused inimestel on, tigedaks ja masendusse ajab juba. Kas inimesed tõesti arvavad, et puurilemmikud laastavad kodu ja lõhuvad maja maha või? Praeguses korteris ei ole mul juuksekarva võrra ka kahju tehtud. Miks on inimesed nii raudselt lemmikute vastu, kuidas siis koerte või kassidega peaks inimesed omale korterit leidma, kui juba puurilemmikuid ei lubata? Lootus hakkab jubas kustuma, aga ma ei saa ka neid maale jätta ja pealegi ma ei suudaks ilma loomadeta enam olla. Lihtsalt niii masendav on.
Nagu oleks lemmikloom mingi imeasi, kellesse tuleb suure umbusuga suhtuda. Kusjuures ma olen kindel, et pooltel omanikel on endal ka lemmikloomad- kui palju on inimesi, kel pole koera või kassi või kas leidub inimest, kellel mitte ühelgi tuttaval ei elutseks keegi karvane sõber toas?